Kes ma olen, kust ma tulen ja kuhu ma lähen?


Lavastused Singulaarsus, Suur Teadmatus ja Artefakturism: farsid ja varemed

Kirjutasin kevadel Teater.Muusika.Kinos, et eesti etenduskunstid ja tantsuteater käisid näiliselt pandeemiaga kaasnevatest piirangutest lähtuvalt üsna sarnast sammu. Silmapaistev tendents oli klubikultuuri sissetoomine teatrisaali. Nüüd, mõned kuud hiljem on hakanud tunduma, et meie peadpööritava kiirusega muutuvas maailmas pole tümps ja klubilik valguslahendus enam nüüdisaegsete teatritegijate esimene valik. Praegu paistab, et esile on kerkimas eksistentsiaalset laadi küsimused ning palju on hakatud arutlema aja tähenduse, ajaga kaasnevate traumade ja inimese ajas olemise üle.

Ajalisus, inimeseks olemine ja sellega kaasnevad traumad on kõik valdavalt tajupõhised asjad, mistõttu on tore, et neid teemasid käsitletakse praegu valdavalt just kehalises teatris. Tihti ei piisa nende murekohtade kirjeldamiseks ja edasiandmiseks ainult sõnadest. On vaja ka välja elada (nt traumade puhul), ette näidata (lapsest saab inimene ikka ümbritsevat ja ümbritsevate käitumist jälgides), isegi lihtsalt läbi kogeda – aja kulgemisest saab lõppude lõpuks aru alles siis, kui mingi arvestatav osa aastatest ühe konkreetse indiviidi elust on juba möödunud.

Sõltumatu Tantsu Laval on selle aastanumbri sees esietendunud neli lavastust, mis on kõik kuidagi üksikindiviidi vaatepunktist lähtuva ajalisusega seotud. 10. aprillil tuli mängukavasse „Suur teadmatus“, mis käsitles inimese kohtumist mingi uue võimaliku ruumi ja maailmaga, kuhu ta pärast surma võiks sattuda. Lavastuse jooksul läbis Zuga tantsijate kollektiiv mitmeid erinevaid rituaale, mis reaalsuses surevaid inimesi või nende lähedasi võiksid maha rahustada ja olukorraga lepitada. Peamine küsimus, mis mulle antud lavastuse puhul selle artikli kontekstis huvi pakub, on aga eelkõige seotud selle ajalisusega. Nad räägivad inimes(t)e potentsiaalsest ja seejuures ka täiesti hüpoteetilisest tulevikust – surmast ja võimalikust või võimatust järelelust.


Suur Teadmatus 2022 (foto: Priit Jõesaar)

On põnev täheldada, et kaasaja tulevik on nii autorite teemapüstitustes kui tegelikult ka väga paljude noorte inimeste mõtlemises lihtsalt suremine. Istud oma aja siin planeedil ära ja siis on minek. Ja sarnaselt Egiptusele ja kõigile surmajärgsusega vähemalt natukenegi tegelenud kultuuridele mõeldakse ikka vahel, et mis see „järgmine peatus“ siis olla võiks. Kuigi saadakse aru, et tõenäoliselt polegi mingit peatust, siis loota ja fantaseerida võib enda raudkindla tuleviku üle ikka. Suremata pole ju veel mitte ükski elusolend jäänud. Samas mõjub see mõte, et meie tulevikus pole mitte midagi muud kindlat peale surma, kuidagi väga pessimistlikult. Oleks ju ikka tore kummitusena kõike maa peal toimuvat edasi jälgida… Nüüd järgneb muidugi üks täiesti puhtakujuline oletus, aga minu arvates on taolises tulevikuvisioonituses mingil määral süüdi see, mis aega me sündinud oleme. Enne meid oli hullumeelselt progressiivne sajand materiaalset ja tehnilist, näiliselt katkematut arengut. Aga mis on nüüd?

Lihtsustatult võib öelda, et 1900. aastatel leiutati kogu see tehnika, mis meid päevast päeva aitab ja samas ka meie tähelepanu asjatult ära sööb (arvutid, nutitelefonid, televiisorid jt ekraanid, muud võimsad kodumasinad jne). Selle sajandi innovatiivsus seisneb peamiselt olemasoleva tuunimises vastavalt kasvavale tarbimisvajadusele – arvutitel on üha rohkem mälu, telefonide ekraanid on üha suuremad ja kaamerad võimsamad, külmkapid üha energiasäästlikumad ja autod sõidavad elektriga. Seega võib väita, et varasemalt pidurdamatuna tundunud progress on reaalsuses ikkagi teatavas mõttes seisma jäänud ja ilmselt tunneb seda iga vähegi läänelikult mõtlev inimene. See kõik võib olla tekitanud tahte oma energiat ümbritsevast hallusest säästa ja pigem vaadata enda sisse, et leida sealt viise maailma parandamiseks ja seeläbi värvide tagasitoomiseks. See on tajutav ka sel aastal STLis esietendunud lavastuste puhul. Kes ma olen, kust ma tulen ja kuhu ma lähen? Mis mõte minul ja sellel kõigel üldse on?

Mineviku lahtimõtestamisega tegeleb STLi selleaastaste lavastuste hulgas üks väga äge „tüdrukutebänd“ etteastega „Artefakturism: farsid ja varemed“. Minu jaoks oli väga meelelahutuslik ja kohati ka nostalgiline vaadata, kuidas silmatorkavatesse neoonvärvidesse riietatud ja täpselt ühesuguseid Adidase tosse kandvad noored naised laval lapsekombel kette lakuvad. Ma ise tegin ju täpselt seda sama, väga sarnases riietuses! Aga jällegi on neiude fookus ajalisusel – kuidas aeg muudab ja konstrueerib meie mälu. Ma küll tean ja mäletan, kuidas ma ketti lakkusin ja paha metallimaitse oli ja siis ma veel kartsin, et ega mu keel keti külge kinni ei jää, kui pakane paugub jne. Aga mis mind antud lavastusele kaasa elama pani, oli just mälestus mingitest tegevustest, mida nad läbi viisid. Mälestus kui ajas kuhjuv konstruktsioon. Minu enda verisoon nendest mälestustest, minu enda seosed. Tantsijad olid teinud selle lavastuse aga enda minevikukogemustele tuginedes, mis pani paratamatult mõtlema sellele, et mis võib minu ja lavalolijate kui ühe põlvkonna minevikus ja sellest tulenevalt ka olevikus veel ühist olla.


Artefakturism: farsid ja varemed 2022 (foto: Aron Urb)

 

Praegusel ajal on paratamatult väga populaarne vaadata minevikku ja püüda seeläbi aru saada sellest, kes me oleme ja miks me just sellised oleme. Eriti hästi tuleb see esile Regionaalhaigla vaimse tervise abi lõpmatutest järjekordadest. Paljud tunnevad, et neil on mingid suured ja rõhuvad traumad, mis igapäevaelu järsku segama on hakanud. Tegelikult peaaegu kõik tunnevad. See on aja märk. Võimalik, et süüdi on taas meile eelnenud progressivaimustus. Meie, eestlaste kontekstis lisandub veel ka riiklikku piiramist täis sajand, mille taaka me siiani endaga kanname… Ilmselt päris nii hull see muidugi pole, et maa ja taevas on kõik must ja 20. sajand pole ka kõigis kõnealustes maailma traumades lõpuni süüdi. Sellele vaatamata tuleb aga siiski tõdeda, et oma valusas isiklikus minevikus tuhnimine on ka ühiskonnas laiemalt mingil põhjusel just siin ja praegu väga suurt populaarsust koguv tendents. Meeldiv on näha, et see on teatriseinte vahele jõudnud peamiselt ikkagi helgete lapsepõlvemälestuste kujul. Seal vahel on muidugi ka „varemeid“, aga mis teha, elu on selline. Vahel on tore ja siis jälle mitte nii tore.

Ajalist traumat ja selle aktiivset läbitöötamist ei saa aga antud kirjutise puhul veel päris kõrvale heita, kuna Urmas Lüüsi „Ülerahvastatud üksindus“ kasutas taas mineviku visuaalset koodi, et publikut selle abil retrorännakule viia. Iga eestlane saab aru, kui öelda „nõukaaegne korter roheliseks võõbatud vetsuseinte, vanaema lilleliste kitlite, kõrgläikega vineerist vitriinkappide ja vanainimesele omase hõnguga“. See pole iseenesest eriti traumaatiline kogemus, kuid kui juurde lisada lause, et „korteris on kõik poole sammu pealt pooleli jäetud ja nüüd on see juba mõnede kümnendite vältel täpselt samamoodi tühjana paigal seisnud…“ hüppab mõte paratamatult vanaema minevikus toimunud jubedustele. Küüditamised, okupatsioonid, repressioonid jne. Kuigi inimestes mingi põlvkondliku trauma üle kaastunde tekitamine ei olnud ilmselt Urmas Lüüsi peamine idee, siis paraku nii mõnestki retseptsioonist võis välja lugeda, et just seda ta antud lavastusega tegi – tekitas inimestes retrospektiivse kaastunde fiktsionaalsest korterist lahkunud vanaema suhtes. Selle ühe kindla vanaema suhtes, kelle lugu STLi saalis jutustati.

Urmas Lüüsi “Ülerahvastatud Üksindus) 2022 (foto: Mari-Leen Kiipli)

 

See on samuti laiem kultuuriline tendents, et ühe inimese loo (ja eriti loo varasemalt mainimata jäetud traagika) jutustamisest on saanud nn „uus mood“. Ajaloolane Chris Lorenz on arvanud, et see on tugevalt seotud järjest populaarsemaks muutuva ohvrimentaliteediga. Esmapilgul pole ohvrite kuulda võtmises ja nende mälu järgi ajaloo ümberkirjutamises mitte midagi halba, see on mingite juhtumite puhul lausa vajalik. Probleemid algavad aga siis, kui ohvriks olemisest saab tähelepanu otsimise viis. Kui olla ohver tähendab seda, et kõik kuulavad, mis sul öelda on, kuna sina oled see, kes suudab ajaloo õigeks teha.1 Seda on eriti ekstreemselt näha praeguse tühistamiskultuuri näitel. Ühe ennast ohvrina määratleva twitterikasutaja algatatud teemapüstitused võivad viia nii mõnedki varasemalt armastatud teosed sõna otseses mõttes hukatusse. Nii utoopiline kui see ka ei tunduks, on ka see meie aja märk. Me hindame aega ja ajas juhtunut oma praeguse kõige parema teadmise järgi ümber. Vahel radikaalselt, vahel leebelt, kuid üksiku ohvri visiooni olulist positsiooni laiemas kultuurikirjutuses ei saa samuti eitada. Eriti kui sellele ohvrile leidub kaasrääkijaid ja tänapäeval on need kaasrääkijad ainult ühe kliki kaugusel.

Mulle meeldib eelmisest ideest lähtuvalt mõelda, et meid ja kõiki teisi inimesi maailmas seob üks suur netivõrk. See võrk ei ole nagu püünis, vaid meenutab pigem lõpmatute võrsetega helendavat puud. Me pole küll lõksus, aga oleme ikkagi seotud ja see, mis mõjutab mingi hetk ühte võrset kusagil kaugel-kaugel, jõuab paratamatult kunagi ka meieni. Kuna kõik on omavahel seotud, siis on paraku tekkinud keeruline ja koormav olukord, kus kõik maailma probleemid on esimest korda inimkonna ajaloos vähemalt mingis osas ka meie, seal kaugel-kaugel eemal olevate üksikisikute probleemid. See on väga raske koorem, mis on ilmselt samuti üks põhjuseid, miks endasse vaatamine ja eneseotsimine on viimastel aastatel nii tohutult populaarseks muutunud.

Eelmises lõigus kirjeldatud problemaatikaga tegeleb neljas STLi 2022. aasta lavastus „Singulaarsus“. Tants keerles näiliselt nende minu peas välja mõeldud küsimuste ümber: kui ma tean, et maailmas on 8 miljardit inimest, siis keegi on kindlasti täpselt samasugune nagu mina. Kui ma tean, et maailmas on 8 miljardit inimest ja ma olen nende kõigiga kuidagi seotud, siis kelle koorem üldse on koormaks nimetamist väärt? Aga mis üldse minu väärtus on? Need viivad aga omakorda ringiga tagasi nende küsimuste juurde, mida kõik sel aastal esietendunud STLi lavastused mingil viisil puudutavad: kes ma olen ja kust ma tulen ja kuhu ma lähen?


Singulaarsus (foto Kris Moor 2022)

 

Kõigest eelnevalt johtuvalt tundub mulle, et see ongi meie aja või ajastu küsimus. Tantsus ja kehakeeles laiemalt on selle küsimuse lahtimõtestamist eriti huvitav jälgida, kuna probleem kui selline on ennekõike tundeline. Vastuseid antud lavastustes küll liiga palju pole, kuid ega neid ka elus eriti silmapiiril ei terenda. Ajalisust ja tundelisust ongi keeruline ammendavalt sõnadega kirjeldada ja peamisel kohal on ikkagi ajas kulgemises tekkiv „tunne“, mis võiks aidata seletada, kuidas omas ajas hakkama saada. Seetõttu on väga teretulnud suunduda igasuguste eksistentsiaalsete küsimuste puhul just tantsuteatrisse, et seda „tunnet“ kinni püüda, mida tantsijad antud teemakäsitlusega edasi anda püüavad.

___________________________________

  1.  Lorenz, C. “Out of Time?: Some Critical Reflections on François Hartog’s Presentism.” – M. Tamm & L. Olivier. “Rethinking Historical Time: New Approaches to Presentism”, 2019, lk 23-42, London: Bloomsbury Academic.