Kellele kuuluvad lavad?


Mõtisklus kehalisest mitmekesisusest kaasaegsel laval.

‘I’m so fuckin’ sick and tired of the Photoshop… Show me somethin’ natural like an ass with some stretchmarks.’ – Kendrick Lamar “Humble”

USA muusik Kendrick Lamar loob oma laulusõnadega kõneka pildi, mis metafoorina sobib kirjeldama kehade käsitluse hoovusi kaasaja kultuuripildis (rääkides siinkohal peaasjalikult Läänemaailma perspektiivist). Lamar otsib toorust, autentsust ja haavatavust. Kus on päris inimene ja päris kehad, töödeldud ja poleeritud, ideaalsena kujutatud fassaadi taga? Sama küsimus on õhus mujalgi. Sealhulgas ka lavadel.

Keha võib vaadelda kui templit või püha anumat, milles resideerub hing, kuid ka lihast kestana, objektina, voolitava, kontrollitava teosena, mida võib muuta, manipuleerida ja hävitada oma isiklikule äranägemisele vastavalt. Kuidas iganes keha ka ei vaadelda, kindel on see, et keha käib lahutamatult kaasas maise inimeseks olemise kogemusega. 

Performatiivsetes kunstides nagu teater ja tants on etendaja keha enamasti oluliseimaks mõtte edastamise vahendiks. Räägib see keha siis oma lugu läbi verbaalse- või kehakeele, või mõlema. Seega on kummaline, et näiteks eestikeelses kultuuriruumis kohtab kehalise mitmekesisuse kajastamist ja mõtestamist võrdlemisi vähe. Kendrick Lamari sõnad ei ole küll spetsiifiliselt etenduskunstide konteksti (ega kindlasti eesti-spetsiifiline) kriitika, kuid paralleele saab kergesti tõmmata. 

Kaasaegne lava kuulub kaasagsele kehale?

Kehad on alati oma ajastu peegeldus. Võime eeldada, et 18. sajandil elanud põllumehe kehaline maailmataju oli üpris erinev tänapäeva suurlinnas elava ärimehe omast. Alates sensoorsetest faktoritest nagu igapäevane kokkupuude mullaga versus asfaltiga (läbi mugava kinga), oskuslike kohandumisteni nagu käelihaste mälus olev tunnetus adra käsitlemisest versus pöidla scrollimis-vilumus ning refleks millega väike sõrm tõuseb automatselt seadme alaserva toetama nutitelefoni käsitlemisel. Ajastu kontekst mõjutab kehasid sellisel mikrotasandil, kuid täheldatavad on ka laiemad mustrid.

Lavadele jõudvad kehad ja ühiskondlikud protsessid on omavahelises seoses. Shakespeare’i aegsed lavad Inglismaal kuulusid meestele. Naised lubati lavadele pärast 1660. aasta inglise restauratsiooni. 20. sajandi teisest poolest hakkasid domineeriva valge nahavärvi kõrval oma võrdseid õigusi ja lavaruumi nõudma ka teistes värvitoonides kehad. Kuigi nende jõudude tasakaal pole paljude arvates ka tänasel päeval ikka veel paigas, on väljakule juba lisandunud uus sotsiaalne grupp – erivajadustega kehad. Kehad mis ei vasta enamuse standardsele kuvandile. Kõik on otsimas oma kohta, et enda hääl kuuldavaks teha. Meid hetkel ümbritseva kaasaja märksõnadeks on mitmekesisus, multikultuursus ja võrdsuse otsing ning lava on taoliste muutuste saavutamisel nii vahend kui ka väljund.

Erinevad erivajadused

Erivajadustega kehad jõudsid esmakordselt Inglismaal Sadler’s Wells’i lavale juba aastal 1968. Praegu tegutsevatest kooslustest väärivad esile tõstmist kompaniid nagu Candoco ja DV8 (mõlemad UK) ning koreograaf Jerome Bel (Prantsusmaa). Nende tegevuses on esindatud nii füüsiliste- kui vaimsete erivajadustega kehasid, kuid läbivaks jooneks on see, et et mitmekesiste kehade kaasamisel pole terapeutiline või sotsiaalhoolekandlik eesmärk. Need on alati kunstiliste kontseptsioonide, poliitiliste positsioonide esitamise teenistuses ning kehaliste iseärasustega ei proovita kunagi vabandada välja lavastuste kvaliteedi puudujääke. 

Kuid praktikud ise tunnistavad, et erivajadustega inimeste kaasamine tõstatab alati tundlikke eetilisi, poliitilisi ja esteetilisi küsimusi. Kes võtab osa ja kes on vaatleja positsioonil? Kas ‘päris’ kehade kasutamine tähendab ilmtingimata et tegemist on kunstiga? 

Täiuslikele kehadele ning perfektseks lihvitud tehnikale esitavad ühtemoodi väljakutseid nii maailmakuulus Jerome Bel kui Liis Vares oma lavastusega “Hingake! Ärge hingake!”. Nad mõlemad otsivad lavadel ruumi selle päris keha jaoks, mis on paeluv oma unikaalses individuaalsuses koos kõigi oma puudustega. Treenitud kehade autonoomia küsitlemine on vägagi õigustatud ning Varese töö on Eesti lavapildis värskendav nähtus.

See, et erinevatele kehadele veidi rohkem ruumi tehakse ning on käimas tooruse ja reaalsuse otsingud, ei tähenda kindlasti, et standardsetele normatiividele vastavatele treenitud kehadele tulevikus lavad ära keelatakse. Virtuoossel kehal on omad eelised, mida ei saa eitada. Neil on teistsugune võime  maalida laval üliinimlikke pilte ning sellega vaatajat lummata. Oleks ebaaus seda ära keelata. Küll aga peaksid autorid püsima teadlikud sellest, millistel eesmärkidel ja millise narratiivi teenistuses laval olevad kehad asuvad ning millal võivad reflekssiivseks treenitud tehnikad piiravaks jääda. Nii Bel kui Vares käsitlevad teemat veenvalt. 

Lavadel on ruumi kõigile kehadele kellel on midagi öelda, midagi sellist jagada, mis teisi võiks kõnetada, inspireerida, toetada, arendada ja liigutada. (Performatiivsel) kunstil on ühiskonnas mitmed rolle, millest ‘täiuslikud’ kehad suudavad täita osa, kuid kindlasti mitte ammendavalt kõiki. Kehalist mitmekesisust kajastavad tööd on mind isiklikult innustanud nägema rohkem ilu igapäevas ning väikestes detailides, inimeseks olemise kogemuse keerulises lihtsuses. Suurem kehaline mitmekesisus lavadel võiks anda võimaluse arendada avatust, empaatiat ning suunata fookus väliselt vormilt sissepoole. Loodan, et Eesti publik on valmis seda vastu võtma. 

Kasutatud kirjandus:

Jays, David ‘No pity party: moving beyond ‘victim art’’, 8.01.2015, The Guardian. https://www.theguardian.com/stage/2015/jan/08/victim-art-dance-disability-interviews-candoco-dv8-fallen-angels 

 

Tekst on kirjutatud STLi ja Liis Varese lavastuse «Hingake! Ärge hingake!» artikliseeriasse ja ilmus ajalehes Postimees 8. novembril 2018.