Lühikene mässu anatoomia

Igasugune kunst on vastuhakk, mäss, ülestõus selle nn korraliku, struktureeritud, kirja- ja paikapandud elu vastu. Olgu need sõnad, mida ma praegu paberile vean, olgu see keha, mis hakkab liikuma… Kunstnik on ikka veel paaria, ikka veel ei saada aru, et see, mis ta teeb, on lihtsalt inimeseks olemine. Üks viis või võimalus olla inimene.

Põleb. Põleb. Põleb seespool ja on vaja teha seda inimeseks olemise asja, on vaja olla, on vaja… Ma mõtlen sageli, miks ma üldse olen, miks ma kannatan ja neelan seda saasta. Ja siis on mul raamatud. Ja see viis, kuidas ma kirjutan. Ja kui ma laval olen: see, kuidas ma liigun. Ma ei ole tantsija, pole pääle koolikohustusliku peotantsutunni õppind miskit, mul pole koordinatsiooni. Ma ei suuda liigutada end parlanksis teiste liigutajatega. See on tobe. Aga ma tahan seda teha. Ma tahan inimesena väljendada seda, et ma olen. Olen olemas, olen inimloom. Olen see veidrik. See kummaline olend.

mässIgasugune kunst on vastuhakk. Mäss iseenda vastu, olemise normide ja vormide lõhkumine. Kes ei tantsi, on politsei. See on kujund, metafoor: politsei kui puine ja vormi pandud inim-asi. Kui me küsime vabaduse järgi, siis vabadus peitub meis ainult sääl, nendes kohtades, kuhu me ei julge minna, kuhu on raske minna. Vabadus on äkki sääl isegi, kus me ei arvanud end kunagi leidvat, kus me lõpuni ei kontrolli. Ei end ega olukorda. Keha on võõras. Ta on oma, aga ta on võõras, kõik, mis temaga juhtub, juhtub nagu meiega. Aga see pole lõpuni me ise. See on valu. Valu. Valu. Valu. Ja vabadus. Mismatahtsingi öelda?

Igasugune kunst on vastuhakk ja vabadus – isegi see sitane-sinine meremaal. See show-dance, mille pääle me ohkame ja pääd raputame. Või siiski mitte? Need lõpmatud napakad vabavärsid, mis on nagu luule ja ei ole ju ka… Ühesõnaga: kui sa ei mässa, veidigi, kui sa ei mässa iseenese vastu. Ja selle vastu, mida nimetatakse kunstiks. Kes sa siis üldse oled?