Jim Ashilevi: kehaga või kehata?

«Ma võin võtta ükskõik missuguse tühja ruumi ja nimetada seda lavaks. Keegi läheb läbi selle tühja ruumi, mõni teine vaatab teda, ja ongi kõik, mida on vaja selleks, et tegemist oleks teatriga.» Nende sõnadega juhatab Peter Brook sisse oma 1969. aastal ilmunud raamatu «Tühi ruum» (tõlge eesti keelde 1972. aastal Loomingu Raamatukogus).

See oli üks esimesi teatriteoreetilisi raamatuid, mida elus lugesin. Margus Tuuling õpetas meile Tallinna ülikooli tele- ja filmikoolis teatri põhialuseid ning Brooki raamat koos Konstantin Stanislavski monumentaalse õpikuga «Näitleja töö endaga» pakkusid meile esimese põhjaliku sissevaate teatri köögipoolele.

Brooki raamatu avalaused on mulle mällu sööbinud. Samamoodi ei lähe mul meelest see, kuidas sattusin mõned aastad pärast «Tühja ruumi» lugemist eelnimetatud elava teatrilegendi assistendiks. Kaudselt küll, aga siiski. Tema lavastus «Suurinkvisiitor» etendus 2008. aasta lõpus Talveöö unenäo festivali raames NO99 black box’is. Sisuliselt oli tegu Dostojevski «Vendadest Karamazovitest2 pärit pika monoloogiga, mida esitas tühjal laval seisev väärikas vana näitleja Bruce Myers. Minu ülesanne oli Myersit abistada, kui tal midagi vaja oli, tuua vett, kutsuda takso või soovitada häid restorane. Etenduse lähenedes tegi Myers laval üksi proovi, mina istusin esireas, kedagi teist saalis polnud. Üks inimene liikus tühjas ruumis, teine vaatas. Vähemalt arvas, et vaatas. See vaataja – ehk siis mina – ärkas selle peale, et auväärt näitleja koputas talle põlvele ning palus tal tagareas edasi magada. «You’re putting me off,» ütles ta.

Sel hetkel leidis Brooki kuulus väide tõestust praktikas – kui saalis on ainult üks vaataja ja seegi magab, jääb teater katki. Eneseõigustuseks ja Myersi kaitseks pean ütlema, et asi polnud temas. Myersi esitus oli tugev ja meisterlik, olin lihtsalt magamata. Kuid ega Myers mu selgitust enam uskunud. Tegu oli tehtud.

Olles hiljem seda Brooki mõttekäiku erinevate teatritegijatega arutanud, olen kuulnud ka seisukohta, et lavale pole inimestki tingimata vaja. Teatrit saab teha tematagi. Olen sellegi mõttekäiguga nõus. Vahel on ainuüksi ruum ise teatrit täis. Valgus ja varjud, õhk, tekstuurid, akustika, ruumi kuju ja mõõtmed – kõik mängivad rolli selle sõna kõige teatraalsemas tähenduses. Vaataja tuleb ja kogeb seda oma inimlikust perspektiivist lähtuvalt. Ta täidab toa oma tõlgendustega. See käib tahtmatult, reaktsioon on kohene ega nõua eraldi ettevõtmist või läbimõtlemist. Meil on ju kogu aeg antennid püsti ning ei möödu sekunditki, mil me ei võtaks vastu ega tõlgendaks mingit infot. Nii saab ka teater alguse juba enne, kui keegi läbi tühja ruumi kõnnib; teater algab seega vaataja saabumisest.

Sellest järeldusest veel sammukese võrra edasi minnes jõuan teatrivormini, mis huvitab mind ilmselt kõige rohkem üldse, kuid millest oskan rääkida kõige vähem – teater, kus pole mitte kedagi, ei lavalolijat ega ka vaatajat. Tühi ruum ilma inimeseta. See on see teater, mis toimub näiteks Tšernobõli hüljatud paneelelamu rajoonides, linna tühjades koolimajades ning miks mitte ka Hiinas Chenzhuangi külas, kuhu oli kerkimas Aasia suurim lõbustuspark „Imedemaa“, kuid mille ehitamine 20 aastat tagasi katkestati. Millised etendused toimuvad nendes teatrites?

William Shakespeare’i näidendis «Nagu teile meeldib» ütleb tegelane Jaques: «Maailm on lava / ja mehed-naised kõik vaid näitlejad.» Teatriteadlased on juba küllalt rääkinud postdramaatilisest teatrist. Teen ettepaneku liikuda edasi ja hakata mõtlema, milline võiks olla postinimlik ehk inimkonnajärgne teater. Mis toimub tühjas ruumis, kui see on päriselt tühi? Õnneks pole ma omaenese tähtsusest veel nii pimestatud, et peaksin inimestevabu ruume täiesti tühjadeks, loomulikult on inimestevabad ruumid täis kõike muud: tolmu, mikroorganisme, erinevaid laineid.

Inimeseks olemisest pole pääsu, vähemalt mitte elus. Samamoodi pole teatris kehalisusest pääsu. Me fantaseerime ja loome teatrit keha kaudu. Lava on üks paljudest võimalikest lõuenditest, millele oma ideid ja mõtteid kanda. Lava on pidulaud, kus serveerime oma kehas sündinud vilju. Publik maitseb ja otsustab, kas pakutav kõlbab süüa või ajab südame pahaks. Nii mõnigi ports tekitab vastandlikke reaktsioone: süües kasvab iiveldus ja iiveldades kasvab isu.

Täiusliku lavastuse retsepti pole veel keegi suutnud välja mõelda, ei Shakespeare, Stanislavski ega Brook. Ei need, kes tulid enne ega ka need, kes tulevad pärast. See muidugi ei takista kedagi täiusliku lavastuse poole püüdlemast. Samamoodi pole etenduskunstide ajaloos veel kordagi olnud laval ühtegi täiuslikku etendajat, ometi pole see takistanud täiuslike hetkedeni jõudmist. Mõnel õhtul see lihtsalt õnnestub. Mõni lavastus viib vaataja katarsiseni välja, et siis juba järgmisel õhtul koost laguneda. Teatris pole miski püsiv, kõik on pidevas muutumises, sealjuures nii ruum kui kehad. On raske leida midagi tuttavamat ja vähem usaldusväärset kui oma keha. Kehad on igal õhtul erinevas seisus, nii etendajate kui ka vaatajate omad. Proovid ei lõppe esietendusega, sest tegelikult lähevad etendajad igal õhtul lavale proovima midagi uuesti.

Me proovime oma kehaliste võimete piires jõuda üksteiseni, kommunikeerida midagi, millele just nimelt lava annab hääle. See miski, mida me püüame väljendada, võib korraga olla tuhat erinevat asja, ja need võivadki jääda sõnadesse ümbertõlkimatuks. Sõnad on vaid ühed signaalid paljudest võimalikest, mida me oma kehadest välja saadame. Keha ei saa lõpetada kõnelemist isegi siis, kui keel ja häälepaelad on läbi lõigatud ja suu kinni õmmeldud.

Iga keha kõneleb midagi. On eraldi küsimus, kas iga keha suudab meid kõnetada laval. Tuleb leida õige võti nii esitamiseks kui ka vaatamiseks. Kuid nende võtmete otsimine ongi lõppude lõpuks inimliku teatri keskne otsing. Kehad muutuvad kasutuskõlbmatuks alles inimestejärgses teatris. See etendus on kahjuks juba välja müüdud.

Tekst on kirjutatud STLi ja Liis Varese lavastuse «Hingake! Ärge hingake!» artikliseeriasse ja ilmus ajalehes Postimees 22. novembril 2018.