Isolatsioon 1.0 ehk Kodus ja võõrsil

Püüdsime kinni 7 tantsukunstnikku kodus ja võõrsil, et uurida, kuidas nad isolatsiooniga toime tulevad.

Kuidas on isolatsioonis olemine Sulle mõjunud? 

Kas hetkel valitsev olukord inspireerib Sind või masendab? Miks?
Üks soovitus lugejale Sinu poolt, mida teha kodus olles? Ja miks just selline soovitus?

 

Johhan Rosenberg

Whoever leads a solitary life and yet now and then wants to attach himself somewhere, whoever, according to changes in the time of day, the weather, the state of his business and the like, suddenly wishes to see any arm at all to which he might cling – he will not be able to manage for long without a window looking on to the street. And if he is in the mood to not desire anything and only goes to his window, just as a tired man, with eyes turning from his public to heaven and back again, not wanting to look out and having thrown his head up a little, even then the horses below will draw him down into their train of wagons and tumult, and so at last into the human harmony.  ; KAFKA

Isolatsioon on kindlasti intensiivne suhete ja enesepeegelduse periood  > pidev teadmatus ja muutuv keskkond. Well, ma tunnen lainetena läbisegi vaimustust, leina, uudishimu ja hirmu. Ning olen (vahepeal proovin olla) tänulik selle süsteemi peatumise ja pausi üle, mis meile anti. Tajusin enne isolatsiooni nii või naa tuleviku katastroofilisust ja näen neid avanenud küsimusi, millega varem ei tegeletud – märgates nüüd realistlikke küsimärke, et leida lahendusi maailma muutumiseks. Ehk, kuidas meie väärtused kapitalistlikus maailmas ja turul nihkuvad või kas me saame rääkida maailmast, mis toimib vaid mahemajandusel või kus lennukid ei lenda? Või kas on oluline avada kaubanduskeskused ja muud suured äriettevõtted enne koole? Räägime hariduse ja kultuuri olulisusest, kuid muretseme suurte korporatsioonide tulude kahanemise pärast, sest selles sektoris voolavad ressursid, millega toetatakse võimu ihalust. Kurb, kui me peame taandama olemasolu võimule? Vaikselt, aga tilgub peale uut energiat ja aega, kus juba hetkel väljaarenenud ning problemaatilised formaadid eluga toimetulekuks vajavad ümberkirjutamist. Ma olen proovinud praktiseerida oma keha ümberkirjutamist – väga paljudel viisidel (toitumine, suhted, sõltuvused, tavad, käitumismustrid, sugu – u name it…). Ning põnevusega tajun uut sensitiivsust ja vaatlen, kuidas keha, meeled, sellega kohanevad. Pealesunnitud ümberkirjutamisega tegeleb praegu kogu inimkond ja loodus. Järsku kutsuda lugejat mõtlema, mida tähendab oma keha kirjutamine ning ümberkirjutamine ja kuidas praegune aeg seda protsessi võimendab ning avab meile tundmatuid mooduleid. Kõik algab pisidetailidest – kuidas ärkad, mida sööd, vaatad, kuuled või loed. Töötades etenduskunstnikuna ja lõpetades ka praegu ülikooli, raputab hetkeolukord kindlasti mu tuleviku arusaamu maastikust, kus töötan. Siinkohal mõtlen just nimelt väiketeatrite ning iseseisvate kunstiasutuste staatuseid.

Mul ei ole mingit tahtmist tegeleda asjalikult uue lavastusega, luua/vaadata teatrit läbi ekraani või kütta end tippvormi. Pigem isegi ujuksin lapselikult vastuvoolu kõige produktiivse ja asjalikuga ning laseksin endal avastada uusi meediume ja tegutsemisviise, et juba kõik teadaolev ümber transformeerida veel väiksemateks ja peenemateks detailideks. Puurides veelgi sügavamale inimlooma sisse, et teada, miks ma midagi teen ja kuidas otsustan liikuda siin ilmas (ehk elutoas). Viimastel nädalatel olen tegelenud vabatahtliku tööga, joonistamisega, intensiivse kodukorrastamisega, luuletamisega ja pühendan palju aega toidulauale. Samuti tahan hakata õppima saksofoni, kui naabrilt pilli saan 🙂 Aga jah… kus kohast see motivatsioon tuleb? Praegune autopiloot ‘day by day’ functioning kaevab kõik need erinevad loomad ja rollid ning enesekonstruktsioonid üles ning seda sinu igapäeva ruumis – kodus. Jah, see aeg on eneseskaemisaeg blablabla, kuid seekord mitte romantiseeritult, vaid politiseeritult rohkem. Väärtussüsteemide transformatsioon saab viia meid edasi – ja luua motivatsiooni. Priviligeeritus ja selle kohandamine saab faktoriks, et mõelda ja areneda üheskoos isolatsioonis.

PS! Soovitan kindlasti viiruse ajal tegeleda hingamispraktikaga. Pranayamad ning Wim-Hof hingamistehnikad külma duššiga on midagi, mis on mu igapäeva rutiini  tulnud. Keha kui ruum peab vana välja laskma, et uuele ruumi teha.

“Loomade perfokas”

 

Üüve-Lydia Toompere

Mul on tunne, et ma olen liiga vähe veel isolatsioonis olnud, et täielikult selle mõjust aru saada. Aga ma pean ütlema, et see on mõjunud mentaalselt pigem raskelt ja tegevuslikus plaanis aktiivselt. Mentaalselt raskelt sellepärast, et ma olen alati arvanud, et ma olen väga osav üksiolemises, mis tegelikult osutus valeks. Ma oskan olla teatud hetkeni omaette, aga kui ma ei saa ära tarbitud teatud koguses sotsiaalsemat keskkonda, siis see hakkab natuke õõnsaks muutuma küll. Tekib selline tunne, et ma lähen (või olen) peast segi.
Üks põhilisemaid tundeid, mis mind siiani valdab, on segadus. Ma ei saa aru, kuidas ma käituma pean, mis on õige. Kõik õpetavad ümberringi, kuidas käituma peab (mis kogu aeg muutub) ja siis ma proovin kõige selle keskel enda teed leida. Hästi raske on mitte reegleid rikkuda. Nii tahtlikult kui tahtmatult. 

Isolatsioon on aktiviseerinud minus kindlasti mingeid muid kanaleid. Kõigepealt see, et ma tegelen hetkel siin Berliinis oma lõpuprojektiga. Me asutame firmat, mis hakkab tähelepanu osutama ühiskondlikele sotsiaalsetele probleemidele suurettevõtetes, firmades ja korporatsioonides. Hetkel loome globaalset digitaalset kogukonda – generatsioon Z – ja neist inspireeritult ja nende loominguliste noortega koos töötades me neid ettevõtteid aitama hakkamegi. Ehk siis proovime hääle anda noortele ja anda neil võimalus oma tulevik kujundada endale sobilikuks ja meeldivaks keskkonnaks. See on tegelikult pikem jutt… Aga tutvuda saab selle ettevõtmisega siin: beliquid.de ning meie ig lehel: @beliquid

Lisaks olen otsustanud hakata enda performatiivset vajadust täitma postitantsu õppimisega. Ma sain endale koju posti (mille andis mulle siinne postitantsustuudio, kes on minu vastu huvi üles näidanud, eriti veel minu akrobaatiliste selfide tunni vastu, inglise keeles acro-selfie, mida ma isolatsiooni alguse poole teistelegi õpetasin). No vot ja see hoiab päris hästi elus. Esiteks saab trenni teha ja teiseks saab oskusi juurde õppida. Mulle on alati väga meeldinud uusi oskuseid omandada, mis hoiab ka meeled värskena.
Kõige masendavam on see, et ei saa teatris käia või välja minna sõpradega. See teeb kogu aeg tuju pahaks. Eestlased on lihtsalt 24/7 metsas. See ajab ka natuke närvi, et kas tõesti midagi muud ei ole teha? Mul on tegelikult hästi tore perekonnaga vestelda, saan teada väga palju Eesti looduse kohta. Alustades kasemahlast ja lõpetades rabamatkade ja meres ujumisega.
Veidi murelikuks teeb see, et tegelikult peaksime me tegelema oma majandusliku kriisiga ja sellega, et mis siis juhtub, kui asjad ei lähegi paremaks. Teatrile annab see korraliku hoobi ja mul on tunne, et selle asemel et metsas käia võiks veidi rohkem tegeleda kriisiga. Sellega, et what if sotsiaalne distants ei kao ära ja kuidas siis edasi minna. Tuleviku peale veidi rohkem mõelda. Praegu kõik loodavad ainult sellele, et  ju läheb üle. Ma ei usu, et see nii lihtne on. 

Ma soovitan iga hommik, kui üles tõused, ära teha voodi, teha ennast korda ja panna ennast riidesse. Proovida alustada päeva aktiivselt. Siis ma soovitan olla rahulik ja mitte muretseda liiga palju ja mitte võtta ette liiga palju eesmärke. Pigem nautida omaette olemist ja kultuurset ning sotsiaalset paastumist. Ning märgata oma tarbimist, kui palju mul on vaja teha mingeid asju selleks, et ennast hästi tunda.

Soovitusi on tegelikult palju. Mind ennast on ses karantiinis hästi palju aidanud muusika kuulamine. Jagan teiega oma ühte spotify playlisti (nimega self-confidence), et äkki leiate midagi siit, have fun: SPOTIFY

 

Teet Kask

Loomingulise persoonina tuleb regulaarselt nn isoleeruda, et ideid selgeks seedida. Endasse vaatamine on rutiin. Nüüd on kogu inimkond sunnitud endasse vaatama. Ehk siis vaatajal on unikaalne võimalus samastuda artistiks olemise protsessidega.

Inspiratsioonipuhanguid otseselt ei ole tekkinud, pigem on see aeg sundinud mõtestama kõike läbi artistiks olemise vormi. Ideede läbi tunnetamiseks on ideaalne seis, kuid neid teostada ja vahetult jagada vaatajaga ei ole võimalik ja see on masendav. Mitmed kaua ettevalmistatud projektid jäid ära ja lükkuvad määramatuks ajaks edasi. Olukord toonitab mõjusalt, et oleme sotsiaalses aspektis tugevalt seotud ja üks suur organism. Loovisiku jaoks jagamise tunnetus on äärmiselt oluline.

Hommikuti kindlasti ringutage enne, kui voodist jala maha panete. Leidke nii kentsakaid poose kui võimalik ja lisage sinna ka igasuguseid häälitsusi. Leidke üks puu, mida iga päev saate vaadelda ja nautige kevadet. Linnud on praegu suurepärases lauluvormis, vahelduseks väga inspireeriv. Loen hetkel klassikat – Voltaire’i lühilugusid. Mõnes loos kirjeldab ta ilmekalt haigusi, isolatsiooni, inimeste käitumisi ning moraali. Kenasti joonistub välja, et inimkonna ajaloos toimub regulaarselt epideemiaid ning kuidas need loksutavad midagi olulist taas paika.
Ja veel soovitan isolatsioonipäevikut pidada (paberile kirjutades, arvutis, foto või video abiga). Seoses olukorraga tekkis esimest korda vajadus olla FB LIVEs ja jagada mõtteid kui loovisik. Kuna vahetu jagamine on välistatud, siis jätkan oma FB seinal tantsukunstiga seotud mõtete vahetamist, vastan huviliste küsimustele. On küsitud ka juba online-kursuste võimalust. Huvitavad teemad on kerkinud esile, mille kallal soovitakse, et arutaksin. See on inspireeriv ja huviga ootan ettepanekuid uute teemade kohta, mida koos arutada. 

 

Rūta Ronja Pakalne 

It has been a challenging time as one can imagine, as for everyone this is probably a tricky period: some take it lighter, some not so.


At the beginning, when all of this started I was very much confused by what is happening around and what does this situation exactly imply. Everything seemed uncertain, work was shifting (would not want to say falling apart) into new directions, all and everything went online – life in general. People started having hangout parties as well as work meetings online. I tried to keep up with that as well. During the first 4 weeks I was located in the forest of Saaremaa and I felt this huge amount of energy: to do things, to make things happen, try to give something to others. One of the things that I have been working with is that we managed to create an online platform #etants from ETA. Where teachers have been contributing with their wonderful talent of teaching and sharing practises, it has been very useful and I am grateful to those who participated. It has been a lot about dance education and how to keep things going in within this situation. Then I ended up wondering what it’s that I do for myself, for my own artistic work and how do I keep myself active? There was/and still is no possibility to be in the studio, meet the fellow movers and explore the possibilities. Somehow the space was limited. I understood very clearly how precious the time in the dance studio is, to share it with fellow dancers – to grow, educate the body and mind. Meaning, I love dancing at home – it has always been my favourite, but suddenly it felt like it’s my only option and it started to feel like work space, not so much the fun thing that I did once in awhile. Therefore, it became serious somehow – tricky to separate work and home, because it all became one. 

I have been constantly questioning who are the people that say that this is a vacation, we can read all the books that we have wanted to read, do the things that we haven’t had time for – because I have been feeling exactly the opposite, that somehow I have arrived at the point where it’s about survival. Keep things running, don’t give up, create, make, continue, dance, you can dance and work from home… but somehow the question about freedom started kicking in. This existential question – is it really such a vacation that our freedom is limited and things are being decided instead of us? (Not going into the politics of this lockdown: yes, no or how much, trying to look at it more philosophically.) Because that’s something that I have been wondering about. As I have been trying to keep up my own daily movement practise, keep myself physically busy and interested, as well as keeping the dance scene active online. We are definitely learning a lot from this process, from this experience and perhaps this will affect the field of dance as many other fields with a kick after all of this is over, but what the kick is going to be – we will see. So… as with any crisis, it has been going up and down. Days when it’s so motivating and inspiring to keep on going and days when I am questioning all of this zooming and skyping and online mass activity, because quite honestly, I think it exhausts people a lot more than daily routine or communication. When I am teaching a class online or having a meeting after a meeting there are so many aspects of where my attention goes during this time, that by the evening I am already sleepy and drained. Therefore, where is the space for thinking or creating? 

I have always said that if a war would start or apocalypse would arrive, I would probably be the first person to go… It’s strange. Like I would not survive. Somehow I need some balance and certainty – that’s why I try to provide it in a normal situation of life. Freedom – the possibility to choose and decide based on my daily abilities and wishes, but right now it has become about survival too much. But also, it’s important to say that I am writing this with today’s eyes and experience– of 6-7 weeks isolation. As I mentioned earlier the first 4 weeks I was in the forest and it was much easier to concentrate on this online world and getting enough outside relaxation time, as well as time to think, but then the existential questions started to arrive. Now I have been in Tallinn for two weeks and I have to say that life here is very different from the island – because it seems like everything is the same as usually, indeed the streets are a bit more empty, but people are hanging around and businesses are still trying to run, not like it was in Saaremaa where it was quite obvious that we are on a lockdown. So it has been strange to combine those two realities: life in the forest and life in Tallinn where things seem to be pretty much ’normal’ just with the worry of what’s going to happen and for how long.
Now that I am writing this, I think I might be sounding very depressing but in fact, I think it really goes up and down and quite honestly, I think we have to stay calm and allow ourselves to do what we need at this point. I try not to panic nor freak out about the future, it’s a common work that we must do here to get out of this. With today’s eyes, at the 6-7 weeks of isolation I think it’s getting tiresome – some human contact would be needed 🙂 

My recommendation to people is to do what they need during this time! There have been a lot motivational articles and videos about how you can move or keep yourself physically active, what you can watch or read or ‘thing to do in isolation’. A lot of creative stuff has come out of this. It’s important to recognise this time.
If you want to watch Netflix – do that
If you want to eat ice cream – do that
If you want to read books – do that
If you want to follow all sorts of different movement practises – do that
If you want to have an online dance performance – do that
Anything else that you wish.
The main thing during this time is to find the balance (at least it’s like that for me), as in a normal situation. Perhaps, going overboard by following all the movement practises would burn you out, but if you find a balance in it – then that’s the key. The second thing is not to feel that this becomes a normality. This is a situation in which we live in right now, it will pass and it will leave a mark, but I guess what I am trying to say is that at least for me it’s about balance and finding joy in doing what I do right now. 

Maybe my thoughts would be different 3 weeks ago, or 10 weeks in future.

 

Siim Tõniste

Sellele on päris keeruline vastata. Väga palju vastakaid tundeid. See paratamatu reaalsus, milles hetkel elame, on oma piiratuses nüristav, aga mõneti siiski nauditav. Ja kui ma seda ütlen, siis ma pean kohe endale meelde tuletama, et mu elu vabakutselise kunstniku, lasteta noore mehe ja enamasti iseenda töö üle otsustajana on ehk tavapärasest (heteronormatiivsest) reaalsusest (ja normaalsusest) erinev. Enda teistega võrdlemine muidugi on veidi tühi töö ja rumalate üldistustega leppimine, aga hetkel tundub see mulle kohane. Inimesed, kellest ma olen eemale jäänud, on nüüd rohkem mu elus kui enne. See ei tähenda alati isegi seda, et me igapäevaselt vestleks, vaid seda, et nüüd oleme me sarnasemas tunnetuslikus ruumis.
Teisalt on isolatsiooniga kohanev ühiskond pannud mind üha rohkem mõtlema ebavõrdsusele. Kõik ei saa jääda koju. Maju distantsilt ei ehita ja kaubad end poes ise riiulitesse ei lao. Madalam palk pruugib tähendada kõrgemat riski ja õue teistega mängima kipuvad pigem need, kes end koduseinte vahel ohutult saavad tunda.

Eelkõige inspireerib uus olukord mind tegema teistsuguseid valikuid kui muidu, see on põnev. Lisaks olema oma tegemistes, näiteks online-tundide andmisel, täpsem ja ettevalmistatum kui muidu. Samas, ma nii igatsen igapäevast juhuslikkust, mis praeguses pidevas ettevaatlikkuses kaotsi läheb. Ma loodan, et ma ise ja ka kõik teised suudavad mistahes kehtivas normaalsuses leida võimalused spontaansusteks.

Kui vähegi võimalik, siis soovitan mitte proovida ühte päeva liiga palju tegevusi kuhjata. Kodu on ikkagi kodu ja kui see ühe päeva jooksul liiga palju erinevaid funktsioone peab täitma, siis võib juhtuda, et õhtul tuleb kodu asemel kontorisse või treeningsaalis magama minna. Aga kui vastupidi aega vaja täita on, siis ma soovitaks sorteerida, teha korda kapid ja sahtlid ja anda ära või visata minema asjad, mida tegelikult tarvis ei ole. Pärast on kergem olla.

Keity Pook 

 

 

Raho Aadla

Selle koroona-karantiini mõju tavapärase tegevusvälja enamike toimingute märgatava vähenemise, muutumise või kadumise näol on toonud tugevalt esile mõningates otsustes selgusele jõudmise aeglustumise. Kõik tundub ühelt poolt nii kaalukas, teisalt jällegi tühine. Jõuline (ja antud hetkel veel ka huvitav) kahepooluselisus, mis on vist kohanemises tavapärane. Samas on aega iseenda tehtud, tehtavad ja tulevased valikud sellevõrra selgemalt läbi mõelda. On tekkinud tunne, et on piisavalt aega, et otsustada ja seedida. Enne karantiini oli kümneid eri teemasid samaaegselt mõtetes ja valmistamises, nüüd on samuti, aga vähem. Vist? Võib-olla on lihtsalt teistsugused küsimused ja tegutsemine, ning oleks ennatlik väita, et midagi on vähemaks jäänud. Valitseb plaanipärane plaanipäratus ja valikuvõimalused harjumuspärasuse rahuldamiseks on kindlasti ahtamad. Näiteks peole tahaks küll minna ja sõpruskonnaga mättal lustida. Teatris käia ja siin-seal lihtsalt loba ajada. “Mina” olemuslik peegeldumine teistelt on hetkel olemata, kuna eelmainitud olukorrad, mille kaudu ennast muidu mingis osas kindlasti määratlen, on kadunud. Ma olen harjunud ennast koos teistega looma – avastades, arutades ja adudes. Üksi muidugi ka, aga jagamine (mis võib olla raske – vahel ka räige – ja võib olla ka vägagi kerge – ehk vast kerglanegi!) annab kindlust ja teeb tegutsemise tihtilugu libedamalt voolavaks. Praegu tekib rohkelt küsimusi “Kas?” ja “Miks?”, aga samas jõuan mingi aja jooksul vastusteni “Kasvõi!” ja “Miks mitte!”. Mis iganes otsus tegutsemiseks ka ei järgneks. Kasvõi tantsida! Miks mitte laulda! Kasvõi maast klaasikilde, kondikesi ja kiviklibu korjata – niikuinii tuleb see ära teha. Miks mitte teha seda nüüd, kui olukord seda võimaldab. Otsest sundlust midagi teha ei olnud enne ega ka praegu. Ma ei pea midagi tegema, aga ma võin, kui ma seda soovin. 

Masendust mul kindlasti ei ole. Pole mõistlik masenduda, isegi kui olukord on keeruline. Võtan aega vanade huvidega tegelemiseks, millele muidu oma tormakas loomuses pole jõudnud aega pühendada. Nikerdan puuga. Olen perega koos ühe mäe teinud. Olen hakanud taas ilukirjandust lugema – see on tõeliselt nauditav tasakaalustamaks teadusliku mõistuspärasuse reeglistikule tuginevate tekstide seletavat laadi, millega viimastel aastatel põhiliselt kokku puutunud olen. Tantsin samuti ja mõtlen, kuidas ja kas võiks või peaks seda vormistama. Sisemine tung on olemas. Nii teha, kui ka jagada. Miski pulbitseb. Miski pageb. Miski jääb maha ja miski saab kaitse alla. Miski, mis jääb püsima, ja miski, mis vajub unustusse. Küll küpseb ja ilmutab end taas. Kuna tegemist on eriolukorraga, siis võtangi seda sedasi ja loodan, et see märkamatult uueks tavapärasuseks ei saa, sest mind inspireerib kokku tulemine ja lävimine sama palju kui eraldatus. Üldiselt mulle meeldib valikute tegemine – isegi kui otsust langetada on keeruline –, olgu tegu siis erilise olukorraga või tavalise olukorraga. Valikuid teen pidevalt ja tuletan endale meelde, et see on minu isiklik õigus. Kuhu need mind viivad ja mida loovad, eks seda näitab juba aeg.

Mis ma soovitaks? Mine metsa!

Liginevat lopsakust!