Intervjuu Sveta Grigorjeva ja Jürgen Roostega

Tänavuse hooajaga lõpeb ka Sveta Grigorjeva ja Jürgen Rooste kaheaastane majaresidentuur, mille käigus loodi Greenfield, Avatud pind ning toodi lavale kaks lavastust „Femmaaž“(2016) ja „Rebel Body Orchestra“ (2018). STL-i juht Triinu Aron uuris Svetalt ja Jürgenilt muljeid ja soovitusi nende kahe aasta kohta.

Triinu Aron: Mis on muutunud selle aja jooksul kui alustasite STL majaresidentidena 2016 aasta sügisel?

Sveta Grigorjeva: Professionaalses plaanis on muutunud see, et elan ning õpin hetkel Saksamaal. Ühe aasta jõudsin nö täiskohaga resident STL-is olla, teine aasta möödus pigem distantsi pealt ja kontseptuaalsemalt. Jürgeni peal oli väga palju toiminguid lõpuks ja ma ei kujuta ausalt öelda ettegi, kuidas ta üksinda kõige sellega hakkama sai. Müts maha ta ees.

Jürgen Rooste:  Oi kui palju. Arvatavasti tunnen ma nüüd tantsuajalugu paremini kui ükski tänane tantsutudeng. Ja usun rohkem nüüdistantsu tähtsusse ja vajadusse, kui kunagi varem. Ja ma olen näinud pea kõiki noori tantsijad, kes praegu midagi püüavad teha, ja mõnedki neist on imelised. Mõned aastat veel ja Eesti tants on täielikus tipus … juba see, et paremat pole ma kuskil mujal näinud. Eneseusku ja hullust ja vabadust on vaja, muud midagi. Aga, jah, ma sain Svetaga olla ja asju teha. Ja tema minuga. See oli kõige tähtsam.

Triinu: Teie residentuuriperioodi visiooniks oli kujundada STL-st avatud võrdsete võimalustega loomemaja kõigile kunstnikele, kes oma loominguga soovivad pakkuda alternatiivi inimolemise mõtestamisel ja loomisel. Kas see õnnestus? Kui ei, mis jäi puudu?

Jürgen: Ma loodan, et natuke õnnestus. Puudu jäi ka, puudu jäi natuke inimestest, kes kaasa tulnuks. Aga meiega ongi raske töötada… Kuigi meiega ei pidandki töötama, me lõikame ja avame lihtsalt ruumi. Viimase hooaja Greenfield’ide üle olen väga uhke, sest see oli tõesti kõik, mida kujutlin: tants, prefokad, luule ja muusika koos, ja nood noored, kes muidu ei tunneks üksteist, nägid omavahel noid töid, ja ma loodan, et säält kasvab midagi olulist välja tulevikuks. Minu jaoks on kõik kunst üks. Minu luule on ka tants. Ka muusika. Ka kunst. Ja teiste tööd samamoodi. Kunst on üks asi, inimeseks olemise viis. Käige ägedam oli, et sain Sveta töödes kaasa lüüa abilisena. Geeniusi on alati äge vaadata kõrvalt, töötamas. Eriti, kui sa veel tasse nii armund oled.

Triinu: Panite aluse koreokohviku blogile, kus ilmuvad regulaarsed tekstid tantsust ja muust meie ümber toimuvast, kelle tekste ja milliseid sooviksite ise edaspidi  koreokohvikust lugeda?

Sveta: Meil peab olema rohkem akadeemiliste artiklite tõlkeid ja tõlkijaid. Muidugi saavad kõik aru inglise keelest, aga asi pole selles. Meil on vaja tõlkida artikleid eesti keelde selleks, et areneks tantsu terminoloogia ja tants kui selline muutuks nähtavamaks “tõsiseltvõetavaks” distsipliiniks. Selleks on ka muidugi tahet ja toetust vaja. Tõlkimine on raske töö, see vajab tasustamist ja ka nõudlust meie endi tantsuringkondadest-institutsioonidest. Kui seda aga pole, siis loomulikult, kõik noored lähevadki lõpuks sinna, kus saab lugeda täiskäigul nt Andre Lepeckit, Bojana Cveijikut, Bojana Kunsti, mitte Mait Agu 30 aastat vana konspekti.

Jürgen: Kõige paremaid, see on tõsine ja suur töö. Nagu näha, Eestis pea ei ole tantsukriitikuid. Et sellega tõsiselt töötada, et kirjutada mõttega teksti millestki lavalisest, see on raske töö. Tahaks, et neid, kes julgevad seda rasket tööd teha, tuleks juurde. Et nad õpiks ja loeks rohkem. Ja lõppeks, et neile makstaks ka selle eest korralikult, sest see on selle keeleruumi loomine. Kriitikuteprogramm peab jätkuma.

Triinu: Sveta, õpid hetkel Euroopa juhtivas tantsu- ja lavakoolis Justus Liebig’i ülikoolis Saksamaal, Giessenis magistrantuuris, kus sa näed Eesti tantsukunstis enda kohta peale neid õpinguid?

Sveta: Teen kunsti, nagu teen praegugi. Kompromissitult. Mulle endale tundub, et ma teen pigem outsider-kunsti, mis ei lähe kaasaegse kunsti turuloogikaga hästi kokku ja hetkel see meeldib mulle. Aga eks näis, mul on mitu üllatust varuks.

Triinu: Kas teil oli kordki mõte või soov ka jätkata STL majaresidentidena uueks perioodiks?

Sveta: Hetkel mitte, see nõuab palju võhma ja suurt pühendumist, ja hetkel tahan keskenduda pigem enda ettevõtmistele ja kunstile. Õpingutele.

Triinu: Millised soovitused annate kaasa järgmistele STL majaresidentidele?

Sveta: Ärge tehke asju ilma kireta.

Jürgen: Ärge unustage teisi kunste, kõik kunst on üks. Olge tahtejõulised ja meelekindlad. Ja tehke ise, mis tahate, ja lugege kogu aeg raamatuid. Kui iga päev ei jaksa, siis nädalas ühe ikka. Ja isegi kui vahel ei jaksa: suhelge teiste kunstnikega, leidke üles need noored ja vanad, kes on kõrvale jäänud, keda veel või enam ei kutsuta esinema. Leidke need anded üles ja ajage kohale. Ja kui saate, ajage neile nende esinemiste eest ka raha välja. Me oleme kõik vaesed kunstnikud. Peab saama natuke vähem vaeseks. Palju enesekindlamaks. Ja veel andekamaks, kui me juba oleme.