Intervjuu “Müra” lavastaja Helena Krinaliga

Zuga ja müra? Kuidas nendeni jõudsid?

Minu jaoks hakkas see kõik lahti hargnema TantsuRUUMi töötoas 2018. aasta maikuus. Varem on olnud nii, et kõigepealt on mul idee ja siis otsin endale tantsijad, seekord oli veidi teisiti. Töötoas tutvustasin oma loomis- ja liikumisviise. Helen Reitsnik tuli minu juurde ja ütles, et talle meeldib minu lähenemine ja mõtteviis ning tegi ettepaneku, et kas ma ei tahaks Zugaga midagi lavastada. Tantsijad, kunstnik, valguskunstnik oleks Eestist ning minu leida jääks helikunstnik Palestiinast.  

Asusin tegutsema, kuulasin palju Palestiina heliloojate loomingut, enamasti koondus minu huvi millegipärast just naisloojate vastu. Asma Ghanemi looming kõnetas mind, just see, kuidas ta ise oma loomingust kirjutas. Ta võrdles Palestiina helikunstnike loomingut Palestiinas elamisega, see on mürarikas, kakofooniline ja katki. Nii jõudsin mürani.

Müra Eestis ja Palestiinas. Kui erinevad need on?

Alguses mõtlesingi Eesti-kohaselt, et kuidas siin saad minna vaikusesse ja metsa ja nii et ühtki inimest ei pruugi nädalaid kohata. Palestiinas on inimeste arv juba palju suurem ja nende väljendusviis igas olukorras tunduvalt valjem. Kui nad on rõõmsad, siis ikka ülevoolavalt, kui kurvad, siis südantlõhestavalt kurvad. Ka helikeskkond on valjem – täiesti tavaline on Palestiinas karjuda üle tänava, et “kas sa leiba ostsid?”.

Samas siin Eestis koheldakse heliruumi palju isiklikumalt, minu peres näiteks autosõidul muusikat kuulates aknaid lahti ei hoita, et mitte teiste inimeste intiimruumi häirida.

Samas kui lavastusprotsessi alustasime müra kui helilise fenomeni uurimisega, siis ajaga liikusime isiklike suhete baasile. Suur lärm ja kära asendus kerges nihkes oleva disharmooniaga, kus pealtnäha justkui kõik sujub, aga siis õrn ebakõla, möödarääkimine või liigne agarus lõhub ära koostoimimise. 

Miks Eesti ja Palestiina koostöö?

Alates 2013. aastast elan ma suurema osa aastast Palestiinas ning minu kunst asetub suuresti sealsesse konteksti, jäädes samas ka truuks minu Eesti juurtele. Etenduskunstnikuna ei näe ma mõtet enda naba uurimisel, mind huvitavad teemad, mis küll tõukuvad isiklikest kogemustest, ent samas haaravad laiemat publikut, ka väljaspool akadeemilis-kunstilisi ringkondi. Müra, vaikuse, valjususe, turvatunde ja sellest ilmaolemise teemade sarnasused ja erinevused Eesti ja Palestiina näitel on selle lavastuse üks tugevamaid tõukepunkte. Seetõttu oli minu jaoks väga oluline, et lavastusmeeskond ei koosneks vaid eestlastest ja et osa meie prooviperioodist toimuks Palestiinas, kus eestlastest kunstnikel oleks võimalus kogeda neid samu aspekte, mis mind seda lavastust looma ajendasid.

Helena Krinal Sinan Mansour Müra Sõltumatu Tantsu Lava
Foto autor: Sinan Mansour

Mida see täpselt sinu jaoks tähendab, kui ütled, et sind ei huvita enda naba uurimine?

Nö lakmuspaberina püüan ma ette kujutada, kas inimestele, kes satuvad esimest korda elus tantsulavastust vaatama, pakub huvi see, mis nad lavalt näevad?  Palestiinas oli lakmuspaberiks sealne etendus, mille publik oli piisavalt mitmekesine ja piisavalt otsekohene määramaks lavastuse haaravust ja laiateemalisust.  Palestiina publik ei karda öelda, kui oli igav või kui ei saanud aru. Jah, vahel tõesti jääb neil peenetundelisusest puudu, aga nad on väga vahetud ja siirad. Eestis aeg-ajalt kunstnikud loovad üsna kindlale ja kitsale sihtgrupile, kelle puhul on juba ette aimata, et nad saavad aru või räägivad enam vähem sama keelt etendaja või kunstnikuga.

Näiteks kaks mu kunstnikest tuttavat Palestiinas, erinevatest põlvkondadest, üks 50ndates mees, teine 20ndates naine, käisid vaatamas läbimängu. Eelteadmiseks ütlesin neile vaid, et tegeleme müraga, heli ja inimsuhete mõttes. Ei muud. Nende tagasiside oli väga üllatav.

20ndates naine vaatas lavastust puhtalt inimsuhete baasil, teda väga isiklikult puudutas see, kuidas mõne grupi suhted ja erinevad mehhanismid ei toimi ning kuidas sageli polegi lahendust, pole lõplikku tõde. 

Samas 50ndates mees ütles, et see, mida ta koges, oli põhimõtteliselt ju Palestiina lähiajalugu.  Väga konkreetselt vastupanuliikumise ajalugu, ta luges välja sealt erinevate Araabia liidrite suhtumist, Lääne maailma suhtumist ning palestiinlaste kohatist suutmatust sellega hakkama saada.  

Mulle pakkus suurt rahuldust, et tõlgendusi saab olla mitmeid. 

“Müra” võib olla ka lihtsalt meeleline kogemus.

Väsitav on pidevalt seoseid ja tähendusi otsida. Kui ei viitsi, ei pea tegelikult midagi otsima. Äkki ei tahagi midagi öelda? Äkki tahad midagi kogeda? Võib olla väga värskendav kui satud kõrbe, tunned lõhnu ja vaatad lihtsalt värve.

Et siis kõigile arusaadav lavastus?

Nii ei saa ka öelda päris. Nooremate jaoks võib olla raskekujuline. Kutsusin Palestiinas oma õpilasi, vanuses 11-13 vaatama. Mõned ütlesid, et oli pikk liiga, teised et igav, aga samas pakuti ka huvitavaid tõlgendusi – üks tüdruk nägi, et üks neist lavalolijatest on kellegi kaotanud ja nad tegelevad üheskoos leinaga. Kunsti puhul on nõnda põnev, et hoolimata lavastaja ponnistustest me vaatajana peegeldame ennekõike iseend kunstiteostes.

Aus tagasiside on ka see, kui öelda, et ei, ma ei taha lõpuni vaadata. Taavet Jansen rääkis meile tudengitena kunagi loo, kus ta käis kas mingit ooperit või balleti vaatamas ja jäi magama, aga unenäod, mida ta nägi, olid nii kirkad, et see kõik kokku oli fantastiline kunstielamus. Olles nüüd ise sarnaselt kunsti kogenud, olen seda meelt, et teatris ja kontserdil võib ka uinuda ja uneleda, kui see annab sulle mitmeid paralleelreaalsusi, mis omavahel põimuvad. 

Ja kui keegi ütleb, et kuningas on alasti, siis samas keegi teine sealt kõrvalt võib ju hüüda, et aga talle täiega meeldis see keha.

Kuidas töötad? Milline on su meetod?

Ma ei loo lavastusi oma peas. Ma võin midagi luua, aga ma tean, et see pole parim võimalikest. Minu fantaasial ja kujutlusvõimel on piirid, ent mul on tundlikkus tajuda ja ära tunda hetki, mõtteid, stseene ja sünergiaid, mis loovad elamusi, viivad rännakule ja kannavad vaataja tähelepanu ja fantaasia uutesse kõrgustesse.

Idee alge on justkui raam. Tiirutan proovides ringi ja vaatan, mis sinna raami sisse sobib. 

Mul on olnud õnne töötada koos väga tugevate kunstnikega. Zuga tantsijad on oma kehateadlikkuse ja teineteise tunnetamise timminud sääraste peensagedusteni, mida siiralt imetlen ning looja ja vaatajana ääretult naudin. Lavastajana jääb mu ülesandeks proovidesse uut materjali tuua, seda siis koos tantsijatega uurida ning ära tunda, mis mõjub, toimib ja kannab. Aeg-ajalt pean valmis olema täielikeks üllatusteks, mil mu ees, poolkogemata, sünnib midagi nii võimsat, et ma ise saan proovisaalis ettearvamatu kunstilise elamuse. Minu vastutus on öelda, mis jääb ja mis läheb välja. 

Raskeim osa ongi proovides hoida enda vastuvõtt ja tähelepanu teravana. Vahel võib olla 2 tundi täiesti null resultaati, aga siis tuleb 2 minutit geniaalset materjali, seda ei tohi maha magada.

Samas ma leian, et pole aus, kui lavastaja tuleb proovi ja ütleb näiteks: “Nii, teema on müra. Improviseerige! Vaatame, mis sketsid tulevad ja siis ma valin välja.”  Lavastaja peab ikka andma skeleti, mida lihaga täita. Mitte nii, et ma nõuan tantsijalt ka kogu skeletti ja siis hakkan vaatama, et kuhu miski luu paigutub.

Miks just tants?

Keskooli ajal tegelesin kõiksugu kaunite kunstidega, käisin laulukooris, tantsimas, näiteringis, õppisin muusikakoolis pilli ja väitlesin. Millalgi keskkooli ajal tekkis mul siis tõsikindel teadmine, et sõnadega on lihtsam valetada kui kehaga ning tants on seega see kõige õigem ja siiram kunstivorm. Enam ma selles valetamise osas muidugi nii kindel ei ole. Aga mulle tundub, et keha on midagi nii isiklikku ning inimeste suhestumine omavahel on nõnda kehapõhine. On väga palju kompleksseid teemasid, mis läbi keha väljendades muutuvad lihtsateks ja mulle arusaadavamaks. Ma vaatan väga palju inimeste kehakeelt, kuidas nad on ja kuidas nad ennast tunnevad. Näen kogu maailma läbi liikumise, ka paigalolek on minu jaoks liikumine ja küllap ma seetõttu armastan end väljendada suuresti läbi liikumise.