Häbist lavastaja Helena Krinaliga

8. oktoobril esietendub Ülase 16 Helena Krinali ja ZUGA Ühendatud Tantsijate tantsulavastus “Häbi”. Uurisime Helenalt, kuidas lavastusprotsess kulgenud on ning kuidas häbi tantsu sisse panna.

Lavastaja: Helena Krinal
Laval: ZUGA/Helen Reitsnik, Tiina Mölder, Ajjar Ausma
Kunstnik: Keili Retter
Valguskunstnik: Oliver Kulpsoo
Helilooja: Liisa Hirsch

Häbi. Kõigile tuttav tunne. Eri eluetappidel tunneme erinevate asjade pärast häbi. Kuidas häbi tantsukeelde panna?

Oo, see on olnud päris paras väljakutse. Mulle pakub huvi häbi ja füüsilise keha seos – kuidas me kehaliselt häbi väljendame, kuidas meie keha liigub (või ei liigu), kui tunneme häbi ja kuidas me kehaliselt tekitame kelleski teises häbi või väljendame enda häbi kellegi teise pärast. See on olnud ääretult põnev, kuna häbi ju pigem kammitseb, piiritleb, vähendab meie tegevusi, meie olemust. Kui hirm, viha ja rõõm julgustavad ja innustavad meid tegutsema ja liikuma, siis häbiga tardume, püüame muutuda nähtamatuks, olematuks. Sealjuures ei pruugi kõrvalseisja üleüldse aru saada, miks häbi tuntakse. Ja see, miks tuntakse, ei huvita mind hoopiski nii palju kui see, et kuidas me häbis olles, häbi tundes käitume ja kuidas me seda enda jaoks lahendada püüame. Neid küsimusi olemegi koos tantsijatega küsinud ja vastanud, ühte ja teistpidi kokku pannud ja lahti harutanud, ja lõpuks välja jõudnud üsna lihtsalt loetava looni.

Eelnev lavastus koos zugakatega oli “Müra”. Kas “Müra” ja “Häbi” on kuidagi seotud sinu jaoks? Tantsijad on samad, valguskunstnik ja kunstnik samuti. 

Juba “Müra” lavastamine oli minu jaoks suur au ning väga mõnus protsess ja kui siis Zuga tantsijad selle mõtte välja käisid, et võiks veel midagi koos teha, haarasin sellest pakkumisest kohe kinni. Alustasime proovide või nö uute mõtete katsetamisega juba 2019. aasta sügisel ning “Häbile” hakkasime keskenduma 2020. aasta alguses. Kui ma alguses kaalusin tantsijate lisamist, siis üsna pea loobusin sellest. See kolmik (Ajjar, Helen, Tiina) on minu meelest ääretult huvitav, andekas ja rikkalikult võimalusi pakkuv koosseis ja ausalt, ilmselt “Müra” ja “Häbiga” me ei piirdu. Koostöö Oliveri ja Keiliga istub mulle samuti väga hästi – on õnn sattuda kokku kunstnikega, kes ei tee seda, mida ma tahan, vaid pakuvad palju enamat. “Müra” ja “Häbi” on minu jaoks iseseisvad teosed, ent neid võib vaadelda ka ühe sarja erinevate lugudena.

Foto: Katrin Tegova

Seekord on lavastuse juures ka helilooja Liisa Hirsch, kuidas temani jõudsid?

Liisaga tutvusin ma 2014. aastal, kui koos Madli Telleriga lõime tantsulavastuse “Kaleidoskoop. Tasand” Tartus, Jaani kiriku kellatornis. Madli kutsus Liisa meie lavastusele heli looma ja tänu Liisale sattusime ka muusikafestivali “Klaaspärlimäng” programmi. See kogemus jättis minusse kustumatu mulje ja teadsin, et kui õige hetk kätte jõuab, tahaksin taaskord temaga koos midagi luua. Liisa on parajalt sõge, uskumatult äge ja võrratult andekas. 

Kuidas sulle tundub, kas “Häbi” lavastusprotsess on sinu jaoks häbi mõistet ja olemust veelgi avardanud? 

Ma ei ütleks, et avardanud, kasutaksin pigem sõna “süvendanud”. Me oleme liikunud pinnapealsetest “häbi-häbi-püksis-käbi” naljadest tunduvalt tõsisemate sisemiste tundmusteni. Kuidas häbi meid (ja meie arvamust meist endist) täielikult maatasa materdab.

Mida proovides häbi teemal arutletakse-räägitakse? Kas oma häbist räägitakse?  Või on liiga piinlik.

Ma ei tööta kõnelemise põhiselt. Või vähemasti ma ei taha sellega alustada. Ma püüan läbi erinevate ülesannete luua situatsioone, mis tekitavad tantsijates häbi või siis häbile sarnaseid füüsilisi reaktsioone. Ja siis sel ajal, kui nemad tegutsevad, ma jälgin neid ja loon nende pealt uusi ülesandeid, lisan juurde uusi kihte või vahetan suundi. See on üsnagi aeganõudev protsess, ent tulemus on seda väärt. Sageli ülesannete järel me proovi lõpus või järgmise proovi alguses muljetame, kust ma siis omakorda nopin välja miskit lavastusele väärtuslikku, aga ma ei keskendu eraldi nende endi isiklikele häbikogemustele. Minu jaoks nad küll ei esita mingit rolli laval, ent nad ei ole seal ka iseendina. Häbi, mida me selles lavastuses näeme, ei ole nende eludel põhinev, vaid pigem üldisem, laiem, sügavam. Füüsilisem.

Mille pärast sul endal häbi on olnud või praeguni on?

Kõige enam on mul meelde jäänud (ja meenutades rõhuvad mind siiani) need olukorrad, kus mingisuguste asjaolude kokkulangemisel juhtub mingisugune äpardus, mille tulemusena tunnen, et minu sisemine viletsus (mida ma hoolega oma käitumise, oleku ja no näiteks kõnelemismaneeriga hoolikalt varjata olen püüdnud) on nüüd tol hetkel kõigile näha. Sealjuures pole oluline, kas mingisugune sisemine viletsus minus üldse eksisteerib. Aga see TUNNE on nii kõikehõlmav, et praegugi hakkab seda meenutades paha. Need olukorrad võivad olla väga lihtsad, näiteks tänaval koperdades, teetassi ümber ajades või ka keerukamad, näiteks esiklast sünnitama minnes unustasin talle kojuviimiseks mütsi kaasa võtta. Midagi järgi tuua ei saanud, kuna oli sügav pandeemia-aeg. Siis häbenedes küsisin kohapeal ämmaemandalt, et selline asi juhtus ja kas neil on midagi mulle pakkuda. Mütse neil muidugi ei olnud. Siis küsisin, et kasvõi seda sukka, mis talle kohe sündides pähe pandi. Selline meile siis ka toodi, aga oktoobri jaheduses sellest palju tolku polnud. Õnneks olin ma talle kaasa võtnud mitu paari pükse, seega nüüd ühed retuusid saidki talle pähe tõmmatud – püksisääred kui jänesekõrvad püsti. Ja tol hetkel tundsin eriti eredalt, kui häbi mul enese pärast on. Ja kuigi tagantjärele näen, et see oli nutikas lahendus ja nüüd räägin seda kui naljajuttu, siis iga kord seda meenutades sähvatab ikka kerge häbi minust läbi.