Intervjuu artefakturistidega

„Artefakturism: farsid ja varemed“ on proovisaali kokku toonud koreograafid Keity, Valeria, Sigridi ja Kadri, kes on varem nii koolis kui erinevates konstellatsioonides koos õppinud ja töötanud, ning dramaturgi Kerli. Aga tegelikult oleks muidugi õigem öelda vastupidi: trupp on mitme kuu töö tulemusel – see hõlmab ka residentuure Eesti Vabaõhumuuseumis ja Kreenholmi manufaktuuris – toonud artefakturismi, farsid ja varemed STL-i valgesse saali. Lavastuse keskne teema on mälu, aga mitte isiklikes mälupiltides sobramisena, vaid kasutades mälu lavastuse loomisel samasuguse vahendina nagu see toimib ühiskonnas kogukondi loova ja eraldava mehhanismina. Mõned mälestused võimendatakse avalikku ruumi koondavateks lõimedeks, teisi ei sobi mäletadagi, saati siis nendest rääkida. Mälu koreografiseerib inimhulki ja indiviide. Siin liginetakse sellele aga ettevaatliku optimismiga – kas selle mehhanismi painutamisel võib esile kerkida uusi võimalikkusi?

Kuidas see trupp moodustus ja millest selline teekond alguse sai?

Sigrid: Kadrist! Kadri kandideeris ühele konkursile eraldi koreograafina ja meie pidime tantsijad olema, tema pani selle tiimi hoopis teise ideega kokku. Aga kuna see sinna konkursile ei läinud, siis Triinu Aron pakkus, et me võiksime STL-is midagi teha. Siis pidime pead kokku panema ja hakkama leidma ühisosa, mis on need teemad, mis meid ühendavad ja inspireerivad. Saime pakkumise, aga pidime pitch’imise ikka läbi tegema ja selleks läks algul hästi palju mõtteauru, et mis teema võiks olla. Selles mõttes natuke tagurpidi olukord. Minu arust see teeb kogu selle asja, kamba ja protsessi kuidagi erilisemaks, see tagurpidi töötamine, et pakkumine oli olemas ja nüüd me otsime ühisosa ja teemat. Sealt tuligi alguses välismaa ja juurte teema, mis hiljem koondus hoopis mälu teemaks.

Kadri ja Sigrid lõpetasid Viljandi Kultuuriakadeemia 2015., Keity 2016. ja Valeria 2017. aastal ning osalt juba kooliajast saadik viibisid kõik pikki perioode erinevates kohtades välismaal – Keity on tänaseks olnud kuus aastat Inglismaal, Kadri on pikalt olnud Hollandis, Austrias ja Iisraelis ning praegu elab Itaalias, Sigrid kolis kohe pärast kooli kuueks aastaks Berliini ja Valeria oli Austrias ja Portugalis, nüüd pikemat aega Eestis.

Kadri Sirel. (Foto: Albert Kerstna)

Kadri: Me jagasime seda välismaal olemise kogemust – pikalt eemal viibimine ja teise kultuuriruumi pooleldi lahustumine tekitas küsimusi, et kuhu ma siis kuulun, kes ma olen, mis on ja ei ole minu. Selline oma juurte kohta küsimine. Sellest algul hakkasime ehitama ning saime aru, et see on üsna laetud teema – juured kinnitavad mingisse paika, aga tekitavad ka kogukondi, et kes hoiavad kokku või mis kogukonnast keegi jäetakse välja. Selle kaudu jõudsime kollektiivse mälu juurde, mis kujunes lavastuse keskmeks teemaks. Naelaks niiöelda.

Lavastus sünnib koosloomemeetodil, nii et koreograafid-etendajad jagavad autorsust ja kunstnikuvastutust ning ehitavad lavastust ühiselt. Kõrvalpilgu annab dramaturg Kerli Ever.

Kadri: Teadvustades, mis situatsiooni koosloome meid paneb – olles neljakesi justkui ühel pulgal ja lükates seda laeva –, oli vaja, et kõrval oleks keegi, kes on võimeline meie mullist sammuke väljas olema ning oma nõu ja jõuga aitama.

Sigrid: Sellises risoomses hierarhias, kus on neli koreograafi, tundub täiesti vältimatu, et on mingi välispilk. Muidu mingites olukordades võibki jääda arutama. Peab olema keegi väljastpoolt, et teha selliseid otsustuskohti valutumaks, ja oluline on ka dramaturgi töö tekstiga, sest see tuli meil alguses üsna raskelt.

Sigrid Savi. (Foto: Albert Kerstna)

Kui te oma senise kunstnikutee, projektide ja tööde peale mõtlete, mis on teie isiklik ambitsoon „Artefakturismiga“ seoses, mida te sellelt ootate enda kujunemislukku?

Kadri: Mina oma kunstnikuteel olen hakanud rohkem väärtustama seda, mis toimub lavastuse loomisel telgitagustes, milline on protsess, kuidas toimib dialoog, kuidas tiimi hoida, luua keskkond, kus kõik saaksid teha seda, mida nad tahavad, pidades silmas tulemust, mille suunas me kõik koos töötame. Kunstnikuna mul tekkis kuidagi väsimus iseenda mõtetest ja sellest, et ma tean, kuhu asi liigub. Tekkis soov üllatuda protsessis ja koosloome võimaldab seda – et ma alati ei tea, mis järgmisena juhtub.

Sigrid: Ma olen ka varem rohkem üksi töötanud ja sel aastal mõlemad projektid, mis mul on, on jagatud autorsusega, see on hästi põnev. Hästi palju peab arutama ja läbi mõtlema kõike, aga samas kõige peale ise ei tule. Jagatud vastutuse puhul on küll see, et kõike ei saa ise kontrollida, aga samas vastutuse pinge on natuke väiksem. Teistpidi ma liigun mitte just poliitilises, aga kuidas öelda, sellises „socially engaging art“ suunas. Varasemad tööd on mul olnud ehk natuke sürreaalsed, sellised kurvameelsuse ja fun’i piiri peal. Mitte, et nagu üritaks olla super funny, aga also to keep it light for myself. Mingid väga tumedad ja sotsiaalkriitilised teemad, mida püüad hoida kerge ja naljakana, et üldse inimesteni jõuda. Ja ma tegelen üha rohkem selliste … ma ei ole leidnud eestikeelset sõna … RELATABLE.

Kerli: Samastumisvõimet pakkuv?

Sigrid: Aaahh, just. Et jälgida rohkem, kas minu kasutatavad teemad ja pildid, objektid, sümbolid on ka väljastpoolt vaadates arusaadavad. Varasemaga võrreldes vaadata enda tööd väljastpoolt, kas see üldse suhtleb, on … RELATABLE!

Valeria: Mina olen varem olnud pigem hierarhilistes protessides, kus on kasutatud ka koosloomemeetodit, aga ikkagi on üks lavastaja, kelle „narratiivi me teenime“. See ongi praeguses töös vastupidine, see ühisosa ja ühiste huvide leidmine. Praegu koos luues on minu jaoks põnevaim osa mõtete tõlkimine tantsu keelde kaotamata sisu või sõnumit. Kuidas ideed ja sõnumit vahendada, et need läbi kompositsiooni ja koreograafia saaksid toetatud ja esile tõstetud.

Keity: Ma olen töötanud varem paarilisega sellises co-creative süsteemis, kus oleme pidevalt rolle vahetanud – ühel hetkel on üks koreograaf ja teine performer, siis vastupidi; sel viisil vastutuse võtmine ja äraandmine annab ruumi liikuda kiiremini ja konkreetsemas suunas. Aga nii, et kõik on võrdselt ühel ajal koreograafid/etendajad, see on uus väljakutse. Ja uus viis, kuidas jõuda ühe kindla visioonini, millega kõik on ühtmoodi kaasas ja rahul. Mind huvitab, kuidas teised töötavad, mõtlevad, ja seda ühiselt jagada. Tihti on nii, et üksinda tegutsedes oled oma maailmas ja su tantsijad ei julge avada autentselt oma mõtteid; huvitavaid lahendusi juhtubki ainult prooviruumis, aga etendusel tahab tantsija ikkagi kindel olla ja juhinduda koreograafi visioonist. Selles mõttes mu jaoks on huvitav see vastutuse jagamine ja koosloomine.

Keity Pook. (Foto: Albert Kerstna)

Kuidas need teemad – mälu ja juured – tõlkuvad kehasse ja liikumisse? Mis printsiipidest te liikumist luues lähtute, mis on teie enda lähteülesanne liikuma hakates?

Valeria: See on väga kohaspetsiifiline ja kolme kuu jooksul ka muutunud – milline oli tunnetus vabaõhumuuseumis, milline Kreenholmis, milline siin.

Kerli: Kogu seda protsessi on kandnud see väga tugev taju sellest, et mälu on samavõrd kehaline, kuivõrd see on ideeline. Seetõttu on oluline, kuidas liikumist mõjutas vabaõhumuuseum, kuidas Kreenholm, ja kuidas praegu STL-i ruum seda kõike ümber paigutab. Need etapid on juba kirjutatud kehamällu. Kollektiivse, aga ka isikliku mälu struktuurid mõjutavad inimesi ka läbi keha, ja see avaldub ses töömeetodis ühe aspektina.

Sigrid: Liikumisülesanded me mõtleme kohapeal välja seoses mingite artiklitega, mis me loeme ja  seoses kohaspetsiifikaga. Niimoodi see materjal tuleb. Vabaõhumuuseum oma arhitektuurilisusega, selle materiaalsus, ruum, see ajakapsel, lisaks kõik see leitsak ja palavus ja rohelus. Mingi täiesti omaette ajamull, millesse igal hommikul lähed – palju aeglasem, soe. Ja meil on juttu olnud, et kui me oleks selle oma ideega tulnud otse siia saali, saaksime me täiesti teise materjali kui nii, et käime läbi need vastandlikud kohad – üks hästi industriaalne, teine eelindustriaalne. Otsisime enda mõistes autentset liikumist, mis saab tekkida ainult selles kohas – mis siin ei saagi tekkida. See oli meie idealistlik fantaasia kogu selle teemaga seoses – tuua seda aeglust ja neid erinevaid tekstuure siia saali. Ja Laura kunstilised lahendused lavastuses, näiteks sambad on ka selline, et ainuüksi siin saalis töötades me ei tulekski nende asjade peale.

Kuidas algas koostöö kunstniku Laura Põlluga?

Kadri: Laura tuli sellepärast, et ta on väga materjalitundlik. Kõik need erinevad paigad, millest me läbi käime, on väga omanäolised tekstuuride ja materjalide poolest, mis seal peituvad. Seega tahtsime töötada kunstnikuga, kes peaks silmas nende kohtade mõjutusi materjalide kaudu.

Keity: Ta on mõtteliselt meiega kõikides nendes etappides kaasas, kogub neist inspiratsiooni visuaalselt, tekstiilselt, struktuurselt, ka värvide osas. Meile väga meeldis ka see, kuidas ta ise  oma praktikat kirjeldab [materjalide ja kohaspetsiifilise ajaloo kombineerimist], see läks kohe alguses meie ideedega väga hästi kokku.

Ning lavastuse helikujundus?

Valeria: Sander Saarmets on meie lavastuse heliloojaks. Meil on kõigil temaga koostöökogemusi olnud, minul ja Kadril, ja Keityl, ja selle põhjal me teadsime, et tegemist on suurepärase heliloojaga. Tundus, et ta lähenemine ja helikeel läheb meie protsessiga hästi kokku ja sobib meile. Ja meie talle.

Sigrid: Just see ka, et vabaõhumuuseumi kaudu ajas tagasi vaatamine, sealsed kolinad, kiige kääksumised, või ka Kreenholm, kuidas ta sealt inspiratsiooni saab – Sandri  muusika hoiab meid ka praeguses hetkes, annab minevikule mingi twist’i või futuristliku maigu.

Kerli: See, kuidas ta neid eri kohtade helisid kihistab, rütmistab ja moonutab, käib kaasas ka meie mäluteemaga – millisel moonutatud viisil asjad meelde jäävad või meelde tulevad, tagasi vaadates on natuke teistmoodi, lähevad omavahel sassi. See kõik on seal helis olemas!

Valeria Januškevitš. (Foto: Albert Kerstna)

Üks huvitav teema, lisaks sellele, et mälu on petlik, on näiteks küsimus, mis te tõstatasite: kas või mil määral sul on õigus mäletada midagi teistmoodi kui kollektiivselt mäletatakse. Mis teie isiklik suhe mäludissonantsi on? Kas see on seotud välismaaga, et kuidas te Eestile vaatate või millega te iseendas mälu teemadel tegelete?

Keity: Minu jaoks on huvitav, kui ma mõtlen oma lapse- ja teismeea peale. Alles hiljuti olen hakanud ümber mõtestama seda, kuidas ma mäletasin oma lapsepõlve. Mingil hetkel sain asjadest rohkem või teistmoodi aru ja see, kuidas kaks mälunarratiivi jooksevad kõrvuti – mis siis tõeline tõde on: kas see, mida mina tundsin sel hetkel või see, mis ma hiljem sellele kogemusele omastasin, lähtudes mingitest uutest arusaamadest. See on huvitav teema, kuidas kollektiivselt ja individuaalselt mäluruumid avanevad ja sulguvad ja kuidas see mõjutab meie hetkes olemist iga päev, kõik olnu on kogu aeg kohal.

Valeria: Mälestustest rääkimine tuli eriti esile Narvas, kui me Kreenholmist ära tulime ja õhtusöökide ajal mälust kõnelesime. Me rääkisime hästi palju lugusid ja selline mälestustes rändamine paneb analüüsima ning iseenda mälestusi teise pilguga vaatama. Sead end kuidagi iseendast väljapoole ja mõistad mitut perspektiivi. Võib-olla oli see justkui omamoodi teraapia, mille me koos läbi käisime.

Kõik naeravad äratundvalt.

Valeria: See koostöö sunnib mõtlema üleüldiselt, et millest me räägime, milliseid mälestusi jagame või välja ütleme, või mida me mäletame, aga üldse ei räägi. On mälestusi, mis jäävad jagamata, mida ei ole õige mäletada või ei ole õige hetk nende mäletamiseks, veel vähem väljaütlemiseks, vastavalt siis seltskonnale või üldiselt ühiskonnas.

Sigrid: Me arutlesime ka, miks me mingeid asju lapsepõlvest üldse mäletame – kas see on see emotsionaalne laeng, mis on need mälestused tugevamalt salvestanud. Näiteks mingid üksikud mälupildid olukordadest, kus tundsid suurt häbi, mis on väga emotsionaalselt laetud ja nüüd loovad su isiksust. Elad terve elu nende mälupiltidega, sest need on kõige tugevamad, aga samas nende asemel võiks olla ka mõni hoopis teistsugune mälestus. Aga see, mida ma kõige intensiivsemalt mäletan, loobki minu identiteeti. Mulle on huvitav ka see, kuidas me mäletame end erinevates keskkondades. Tundsin, et ma olin Eestis ühtemoodi ja Berliinis täiesti teistmoodi – julgem, kiirem, kui midagi toimub, siis kohe aktiveerun. Eestisse tagasi tulles kohandusin väga kiiresti jälle ümber. Näiteks ühes olukorras sain aru, et Saksamaal ma reageeriks ja käituks täiesti teistmoodi, läheks kohe juurde ja küsiks, kas teisel inimesel on abi vaja, aga Eestis tekkis reaktsioon, et ei tohi rääkida, vaata mujale, ära mine abi pakkuma. Siis ma tundsin nii suurt häbi, et kuidas kohe kohandud üldise keskkonnaga ümber.

Kerli: Mulle on ka see oluline võib olla just lugude jutustamise mõttes, et mis lugusid me endale jutustame – näiteks iseenda elus, perekonnas, riigis. See toidab ka seda, kuidas sa end tunned. Mind huvitab see, et need olemasolevad tükid, mis vaieldamatult on juhtunud või ringlevad meie kultuuris – kas neid teistmoodi jutustades saaks ennast, oma olemist avardada, et oleks vähem umbne, vähem kitsas, avaneks uued trajektoorid. See on selline ala, mida ma isiklikult uurin, vaatlen.

Kadri: Seoses selle mälu ja identiteediga on ka mul küsimusi. Olles päris pikalt Itaalias viibinud, ühelt pool tunnen end seal päris mugavalt, aga ma ei ole sinna täielikult lahustunud. Mul tekibki küsimus, et kas siis need mälestused, mis kuidagi loovad mind, kas need kuuluvad kaugele minevikku, lapsepõlve, kas see on seotud kohaga, kas perekonnaga. Ma ise arutlengi, et mis tekitab seda, mida ma nimetan koduks või ei nimeta koduks, või nimetan: „kodu, aga“.

Valeria: Selline “võõras” olemise tunne  või enda kuulumise küsimus ei käi kokku ainult kusagil ära olemisega, mujal elamisega. See on seotud erinevate identiteetidega meie eludes, mis läbi meie mälestuste end alal hoiavad. See teema puudutab kõiki, sõltuvalt kui palju me seda märkame ja kui suured muutused identiteetide vahel on ja kuidas need me elusid mõjutavad.

Kerli: Ma nimetaks seda äkki identiteedikodutuseks. See on kõigile omane, aga kui sa oled päriselt harjunud mingi keskkonnaga ja see kaob ära, näiteks välismaal, sul pole võimalik peituda turvapaika, et vähemalt ma tean, et ma olen kodus, oma lemmikkohvi ja oma lemmikleivaga …

Valeria: Ja hapukoor, sellest ei räägigi!

Kerli: …Siis sa oled võõras, sinu mälestused ei kohandu selle paiga mälestustega ja see tuleb eriti valusalt välja – nüüd mis? Mida ma sellest kõigest ehitan, et mul oleks hea olla?

Keity: Ehitad neid valemälupilte kogu aeg. Artefakturism koos farsside ja varemetega ongi abstraktse mälu sees otsimine, töö mälukeha tekitamisega, kollektiivselt: mida mäletada, mida jätta mäletamata.

Kerli: … erinevate ajastute vahel pakkuda kihistusi, pause, ülehüppamisi … uusi võimalikkusi. Sest mälu ei ole väga usaldusväärne jutustaja, vaid omaette farslik, ja mälule toetudes ei saagi iseend väga tõsiselt võtta.

Keity Pook, Kadri Sirel, Valeria Januškevitš, Sigrid Savi. (Foto: Albert Kerstna)

Koreograafid-etendajad: Valeria JanuškevitšKeity PookSigrid Savi ja Kadri Sirel
Dramaturg: Kerli Ever
Helikujundaja: Sander Saarmets
Valguskujundaja: Karolin Tamm
Kunstnik: Laura Põld

Esietendus: 8. november 2022, Sõltumatu Tantsu Lava