Hiilgav hullus

Ootusärevust täis kehad, mis kui ihkaksid tegevust. Mis kui ihkaksid juhatust. Liidrit. Nagu igavuse kannatamatusest hakkavad nende hingede kestad rappuma. Sõnad voolavad sulle kõrva, mis kui ütleksid … mitte midagi, aga annavad kõik vajalikud vastused!

Meile tuuakse näiteid, kuidas mõtte etteütlemine on kui mõtteroim — mõtte mõrv. Kui vägivaldne on rikkuda kunsti müstikat! Jõuliselt, tõrvik käes, võtab üks märter kuju nagu “Lady Liberty” ise oleks reinkarneerunud. Revolutsioon. Õppetunde lendab ühest nurgast teise. Etendus ei peagi olema tavapäraselt ilus. Ilu ei tähenda traditsioonilisust. Loomulikult naudime meenutust. Kuid minevikku ihkame, tulevikku kardame ning olevikku salgame. Ent ka minevikku on siia valatud. Ava silmad. Sa näed tantsu sündi. Vastuhakk normile. Hiilgav hullus.

Läbi ühe vaataja silmade võib tunduda, et see lavastus räägib vabadusest ning läbi teise tunduda, et võimujanulisusest ja piiratusest. Kuid mõista tuleb ka, et paljude keskendumist nõudvate mõtete koosmõju tõttu on raske seda etendust mitu korda vaadata. Ma ütlen kohe kindlasti, et see etendus pole kõigi jaoks. Liigne ideede ja tegevuse kogus väsitab iga inimese mõistust. Ja inimesed, kes pole avatud abstraktsele teatrile — jääge koju!

Pean tunnistama, et alles teisel vaatamisel sain ma vaikselt pihta. Esimene kord oli kui suur pudruga näkku löök, nii et lahkudes oskasin vaid krabada oma sigarettide järele. Kuid austan autorite kavalaid ideid, mida lavastuses osati ambitsioonikalt teostada.

Kindlasti jääb meelde stseen, kus ükshaaval topitakse sigarette suhu ning samaaegselt kostub kõlaritest hüüdlause: “Siin etendusel suitsetatakse”. Kuid kordagi ei läidetud sigaretti. Vaataja lahkub teadmisega, et seal etendusel suitsetati. Alateadvuslik nüppel. Tänu programmile, mille algoritm lasi suvaliselt muusikat suvalise kestvusega, tundus muusika vahetus nagu nördinud inimene teleka taga läbi kanalite liikumas või sinu BMW-ga sõitev semu, kes ei tea, millist muusikat kuulata.

Siin on tunda Sveta Grigorjeva otsekohesust ja intensiivset mõtlemist. Kõik, kes on temaga kunagi kohtunud teavad, et “lihtne” ei ole kindlasti omadussõna, mida kasutada nii tema kui ka ta kunsti kohta. Samuti on tunda siin ka Jürgen Rooste vallatut sõrme, mis on täis viiteid.

Publik sai osa lavastuse kujunemisest: iga etendusega jõudis kohale parem arusaam, mis lavastus täpsemalt on. See on kohe kindlasti mitut vaatamiskorda nõudev lavastus. Puhtalt tänu sellele, et laval on iga tegelane erinev fookuspunkt. Lugu saab erinevate kehade kaudu teistsuguseks. Peab kahjuks nentima, et kuna seal on omajagu improvisatsioonipõhist tegevust, siis esimesed etendused ei olnud kohe kindlasti nii jõulised, kui ideaalis oleks võinud olla. Võttis aega, et tükk muutuks selgemaks. Seega esimeste etenduste publik võis saada vale või veidra arusaama. Lavastus mängib ideega “Kontrollitud kaos või mitteplaneeritud hullus?”. Kardan, et esimeste etenduste vaatajatele jäi pigem pähe see teine variant. Kuid selle tüki geniaalsus seisnes selles, et tas oli tegelikult mõlemat. Aplaus ja kummardus!