Ebamugavuse ülistuseks

Kõigepealt pean üles tunnistama, et mul on olnud privileeg näha “Rebel Body Orchestrat” (RBO) peaaegu kõik kavas olnud korrad, lisaks ka üht läbimängu. Olen näinud lavastuse improvisatsioonilisi võimalusi, etendajate jõulisemaid ja tüünemaid päevi, pisikeste detailide lisandumist ja kadumist.

Kuuldavasti eksisteeris kunagi kriitikute kuldaeg, kus lavastusest kirjutamiseks tuligi käia kõikidel etendustel, et nende põhjal üldpilt kokku panna. Poleeritud, kilesse pakendatud ja ühtlase kvaliteedi garantiiga kiireks tarbimiseks mõeldud toote maailmasse selline lähenemine ei kuulu – nagu ei kuulu sinna ka RBO. Lavastus paistabki võitlevat n-ö pakendatuse vastu – ennustatavuse, mugavuse ja nendest tuleneva loiduse vastu. Seda nii lavastusvõtete kui ka teemapüstitus(t)e poolest.

Kui alustada tehnilisest, siis juba etendajate valik on ebaortodoksne: tantsutaustata inimeste liikumispõhises lavastuses lavale toomine on vähemalt Eestis vähe kasutatud praktika. Veel enam: igaüks on juba omas vallas omanäoline ja tugev esineja. See saab tähendada vaid suurt tööd, et moodustuks kõlav ja üksteist toetav orkester, ning enne lavastuse nägemist oligi mul keeruline ette kujutada, kuidas see kõik välja võiks nägema hakata.

Ometi on sellega hakkama saadud. Sveta Grigorjeva jõuline metsikus, Billeneeve irvitav pingestatus, Florian Wahli androgüünne plastilisus ja Lill Volmeri rohmakas endassepööratus kõlavad üllatavalt hästi kokku. Ka muusikaline lahendus ei lase mugavustsoonis oleleda. Alvin Raadi loodud algoritm, mis sissesöödetud helifaile suvalisel hetkel välja sülitab, mängides nii tempo, helikõrguse kui heli kõlamise aja pikkusega, võib tekitada nii kordumatuid kokkusattumusi kui ka töötada lavaltoimuvale vastu, ent hoiab igal juhul pidevat pinget. Etendajatel on küllalt ruumi improvisatsioonile, mis võib toimida ühtviisi nii päästerõnga kui käeraudadena – peab olema sajaprotsendiliselt oma ihus ja vaimus kohal, et mitte paista niisama aega etenduse lõpuni veeretavana.

Mugav ei ole ka vaatajal. Mind rabas esimesel korral jalust just visuaalne küllus: suurema osa lavastusest ajab igaüks laval oma asja, ja seega tekib paratamatult hetki, kus ühe žeste ja ilmeid jälgides jääb mõni teises lavanurgas toimuv oluline areng või moment nägemata. Seda efekti võimendab veelgi patjadel istuva publiku vaatenurk alt üles – ikka jääb keegi või miski vaateväljale ette. Ja sellest on tuline kahju, sest, nagu öeldud, on kõiki huvitav vaadata ja pealtnäha staatiline stseen, kui vaataja tähelepanu kellelegi teisele libiseb, võib kiiresti muutuda järgmiseks fookuseks.

Mugavuse puudumine ei tähenda aga, et lavastus poleks nauditav. RBO mõjub kui assotsiatsioonidest kantud unenägu, mille seosed võivad alles tükk maad hiljem avaneda, nagu päris unenägudegi puhul. Lisaks üsnagi subtiilsel moel korduvatele elementidele on lavastus tihedalt täis pakitud viidetega popkultuurile, ajaloole ja muule. Ometigi on need muusikaalgoritmiga sarnaselt tükkideks rebitud, moonutatud või omavahel kokku segatud. Kramplik mõistmispüüd seega ilmselt vaatamisel kasuks ei tule, pigem võiks assotsiatiivses rägastikus mõnuga hulkuda, mitte püüda paaniliselt õiget teed leida.

Loomulikult on seoste tihnikust fookuste küttimine subjektiivse maiguga, kuid siiski kerkivad mõningad teemad esile teistest selgemalt. Juba lavastuse pealkirjas mainitud mäss kannab eneses eelkõige küsimust vabadusest ja selle piirangutest nii indiviidi enda sees kui inimestevahelistes suhetes, ehkki lavastuse mitmekihilisus jätab ruumi muudegi teetähiste leidmiseks.

Usun, et esimene kokkupuude vabaduse ja selle piirangutega tekibki just läbi keha, selle nõtruse ja loodusseadustele allumise tajumisel. Sooviksime väikelapsena sirutuda, tõusta, astuda, kuid keha ei allu neile soovidele, sõrmed ei suuda haarata ega hoida, pea ripneb raskelt kaela küljes. Suuremana näeme und kergena puulatvade vahel lendamisest, kuid ärgates on keha endiselt kohmakalt maa küljes. Veel keerulisemaks muutub lugu aga siis, kui avastame mingil hetkel, et keha tegutseb mõnikord hoopis mingi mõistusele kättesaamatu loogika ajel, mis ei mõju sugugi süütuna, vaid sammuna tundmatusse.

Lavastus algabki kontrolli alt vabastatud kehade värisemise, tõmblemise ja kukkumistega, viies mõtted Tourette’i sündroomile, tikkidele ja tantstõvele. Tegu on meditsiinilise terminoloogiaga, ning tänapäeva maailmas käsitletakse neid nähtusi pigem masinavärgi rikkena kui vaba keha võidutsemisena kontrollikeskuse üle. Mõistuse järelvalvest pääsenud keha on ohtlik, nagu ka mässaja keha, ning neid reguleeritakse ühiselu normidega. Tänapäevases tõhusust väärtustavas maailmas on kontrollikadu pagendatud mõningatesse meelelahutusperifeeria nurgakestesse, kuid eks varemgi kuulunud šamaan või külanõid ühiselu ääremaadele. Ometi pole mõeldav elujõuline ühiskond, milles hullumisvõimalus täiesti puudub.

Hullumise ja kontrollikao võimalikkus on seotud ka vabadusküsimuse järgmise kihistusega – isikliku vabadusega teiste seas. Kõikide õigust ja vabadust teha seda, mida nad tahavad, ehk anarhiat, tõlgendatakse pahatihti negatiivsena, justkui sillutaks see tee tugevama õiguse vägivallale. Ent korra hoidmiseks on samamoodi vägivalda tarvis, lihtsalt lubadusega, et selle kandja (nt riik) on õiglane ning teenib kõikide (või vähemalt enamuse) huve.

RBOs näeb vägivalda nii kaaslase leebe lämmatamisena kui peade lendamisena giljotiinide all. Kõige julmem paistab olevat aga ükskõiksus. Lavastuses leidub mitmeid viiteid natsi-Saksamaale, kuid siinkohal neist üks kõnekamaid küsib, kas teatud käežestile vastamata jätmine on piisavalt oluline, et selle nimel kes-teab-millega riskida. Nii pole raske näha libedat teed isiklikust mugavusest totalitaarse düstoopiani, kus isikuvabadusest on saanud muinasjutt kadunud aegadest – ning selle olukorra üheks ehituskiviks on keeldumine pisikesestki vastuhaku füüsilisest väljendusest, rääkimata suuremast.

Kuid vabadusel on siiski mitmeid pelgupaiku, ning üks nendest võiks olla kunst kui küsimuste esitamise ja vastuste otsimise ruum. Nii tõstataksegi mitmes kohas küsimus kunstist ja selle rollist – eelkõige kokkupõrgetest kaanoni ja uuendusliku vahel, kuid lavastuses kõlavad ka näiteks intervjuukatked osalistega selle kohta, kuidas nemad kunsti juurde on jõudnud. Kuid kunst kui otsiva vaimu mängumaa esitab ebamugavaid küsimusi mitte ainult kunsti enese olemuse, vaid kogu ühiskonna status quo kohta. Selgeid ja üheseid vastuseid ihalevate inimeste ja ühenduste jaoks on kindla maailmapildi kõigutamine loomulikult rüve, ning just selliste konnasilmadel lavastus nii sisus kui vormis tallub.

Ühe Eesti parlamendierakonna kunstiteemaliste sõnavõttude valguses on RBO vägagi päevakajaline. Kas kunst just maailma päästab, kuid vaba mõtte katalüsaatorina on tal oluline roll. Ka etenduse algul tutvustatakse lavastuse ruumi eelkõige kui turvalist kohta, kus küsimustele vastuseid otsida. Loota aga õhtu lõpuks kandikul sellesama uurimuse järeldusi ja kokkuvõtet on aga liig – nagu publikule meenutatakse, on etteantud vastused samuti vägivald.

Vaatajaile jäetakse vabadus ses unenäolises uurimistöös osaleda ning omaenda järeldused teha. Mugavuse vältimisel on vaimuhügieeniline eesmärk, ning mõte, mis on pidevas valmisolekus küsida ja reageerida, ongi vabaduse üks esimesi nõudeid. Kuulakem hullust ja õppigem mässult! Improvisatsioonis peitub vabadus, või äkki midagi hoopiski tundmatut. Seega tuleb olla nõtke ja valmis hüppama – paigalolek tähendab vaimset surma, mis võib teha lõpu ka kehale.