Aristoteles ja liikumatu liigutaja

Kõige algus on meid alati huvitanud. Kuid mida teame õigupoolest sellest hetkest, kui kõik algas ja olematusest sai olemine? Mida teame sellest, mis algushetkele eelnes ja seda ajendas? Millisest algpõhjusest sai alguse universumi arvatavalt lõputu ruum ja igikestev aeg ning millisest algpõhjusest tekkis meie imeline planeet või millest sai sellel imelisel planeedil alguse midagi veelgi imelisemat – elu – elu kui lõputa liikumine ja saamine? 

Need küsimused kõige algusest ja algpõhjusest on inimkultuuri algküsimused, mille juurde ikka ja jälle tagasi pöördume. Aristoteles oli üks esimesi, kes neid küsimusi esitas, püüdes mõista, millest kõik algas. Oma raamatus, mida hiljem hakati seni üsna hämaraks jäänud põhjustel kutsuma “Metafüüsikaks”, nimetas ta seda kõige algpõhjust liikumatuks liigutajaks. Eeldusel, et kõige põhjus peab olema milleski muus kui selles kõiges (olevas), sest kõik olev ja liikuv on alguse saanud ning olema ja liikuma hakanud millegi eelneva ja seda põhjustanu läbi, võime Aristotelese arvates eeldada, et see liigutaja ise peab jääma liikumatuks. Ta peab olema algmine põhjus, millele ei eelne enam mingit teist põhjust, või et tema põhjus ja alge on temas endas. 

On muidugi keeruline minna mõtteski tagasi kõige algusse ja tõepoolest võiks Aristotelesega nõustuda, et kui aeg on alguseta ja lõputa, siis võiks seda olla ka liikumine. Kasvõi seetõttu, et kui lõpeb igasugune liikumine ja saamine, siis pole võib-olla ka aega, vähemalt pole teda siis enam tarvis. Ka inimtegevuse valdkonnas on liikumisel ja liigutamisel olemuslik roll. Näide, mille Aristoteles kunsti valdkonnast liikumise kohta toob, on arhitektist: arhitekt on see, kes paneb materjali liikuma sellisel viisil, et lõpptulemuseks on hoone. Teiste sõnadega, nagu arhitekt vormib sobivast materjalist hoone, toob iga kunst esile talle omase liikumise: maalikunstnik paneb värvid lõuendil liikuma nii, et neist moodustuvad kujundid, skulptori meisel liigub kivi sees nii, et selle liikumise tulemuseks on skulptuur, tantsija aga paneb oma keha liikuma nii, et sellest tekivad kujundid, suhestumised ja veel palju muud.

Kõiki neid võib vaadelda omamoodi liikumatute liigutajatena: kunstnik on see algpõhjus, mis annab kunstiteosele selle algtõuke, misläbi sünnib mingitest materjalidest (kivi, sõnad, keha jne) kunstiteos. Ning üldistavalt: võib-olla on Universumgi vajanud mingit algtõuget, mis pole seni lakanud ja vaevalt kunagi lakkabki. Universum kuni oma vähima elemendini on üks suur ja lõputu liikumine ja muutumine, nagu mõistis seda Herakleitos, väites, et ühte ja samasse jõkke ei saa kaks korda astuda ning et liikumine ja saamine ongi kõik, mis tegelikult on.

Kuidas on liikumise, alguse ja lõpuga tänapäeval? Kas üldse oskame sellest veel mõelda? Tänapäeval mõistab meie individualistlik loomus meid endid äraspidise liikumatu liigutaja rolli. Uusaegse maailmapildi leiutatud mina on justkui liikumatu liigutaja selles pöörases ja sihitus saamisprotsessis, mis meid kaasa kisub. Nii näibki pealiskaudsel vaatlusel, et kõik oleks justkui ammendamatu ja lõputu – ammendamatud näivad ometi peadpööritavalt kiiresti ammenduvad loodusressurssid ja vähenev liigirikkus, ammendamatu näib anonüümne ja hoolimatu kapital, mis seda ammendamist juhib, ammendamatu näib lõpuks ka tarbimishimu, mida kapital omakorda tagant tõukab ja toidab. Tegelikult pole see sugugi nii ja ükski liikumatu ei saa eeldada, et tema liikumapandu mingil hetkel ei rauge või ammendu. Liikumise säilitamine on seega võib-olla sama tähtis küsimus kui küsimus selle algusest.

– – –

Külli Roosna ja Kenneth Flaki uus tantsulavastus “Prime Mover” lähtub Aristotelese liikumatu liigutaja ideest. Aristotelese mõtet avas TLÜ filosoofia dotsent Margus Vihalem (PhD).