Ajastu kehakeel Greenfieldil

Teadsin, et see ei saa olema lihtne ja tegelikult kartsin Greenfieldile minna.
Ma ei tunne tantsumaailma ning pole seni ühelgi STLi lavastusel käinud. Tantsust kirjutada näib paras pähkel. Miks? Raske vastata. Seda on ju tehtud küll (viimasena meenub Iiris Viirpalu arvustus Külli Roosna ja Kenneth Flaki tantsulavastusele “Two Body Orchestra”, Koreokohvikuni jõudsin alles nüüd), kuid ikkagi olen kimbatuses. Tantsida on mõnus, jah, seda küll. 

Oktoobrikuu viimasel reedel otsin Fotografiska tagauste ning Kivi Paber Kääride vahelt õige sissepääsu üles, tee viib läbi Lendava Taldriku aroomide mõjuvälja, ja leian endale valgete tellismustris seintega saali tagumises reas koha. Korraldajad võtavad lahkelt vastu ning uurivad, kas mul on küsimusi. Veel ei ole.
Päev on olnud udune, Telliskivi raudteeülekäigul silm Standardi hoonet ei seleta, väline maailm on sulanud ühtlaseks, kuidagi positiivselt halliks massiks, olemisele annab fooni sügisene roosteoranž. Selles omamoodi seisakumeeleolus on lisaks mulle õige tee üles leidnud veel saalitäis inimesi. Kell seitse peaks üritus algama. 

Greenfieldi kohta lugesin, et tegu on platvormiga, kus loomingulised inimesed saavad dialoogi astuda. Seekordset õhtut kureerib neljandat korda Kaisa Kattai, valides klassika-väljaandele artistid, kes pole varem (või pikka aega) Greenfieldil üles astunud. Kandvat liini või lähteküsimust etteastetele kuraator ei seadnud. Neist mõned õpivad kunstiakadeemias ja ülikoolis koreograafiat, aga on ka vabakutselisi ja nooremaid ülesastujaid. 

Pisukese hilinemisega, publikut aina lisandub, juhatavad (mulle tundub, et üksteisele tuttavad, aga siinkirjutajale võõrad) näod esimese esineja, Kristel Zimmeri lavale.
Ruum on klassikaline, vastavalt vajadusele valgustatud või pime “must” kast, mille heledatel seintel saavad esinejad valguse ja varju enda kasuks mängima panna. Zimmeriga koos on laval veel kolm inimest: kaks punasesse ja sinisesse rõivastunud kivi-paber-kääride (!) mängijat, kelle sukaga kaetud näod toovad meelde ühe Maria Kapajeva videoteose Vabaduse galerii näituselt “Kui maailm õhku lendab, loodan lahkuda tantsides”, milles kunstnik võtab kriitilise vaatluse alla stereotüüpse arusaama keskealiseks naiseks olemisest. Zimmeri etteaste ajal kostub kõlaritest klassikalist poliitikuloba, tegu pole…tegu ei ole…kindlasti, mitte mingi juhul…sõnadel on kaalu, muidu probleemi poleks…kui oleks kaal…tegu ei ole, kõik on sisutühi

Järgmisena tuleb lavale Indrek Kornel, peamiselt Brüsselis tegutsev koreograaf, kes kannab oma sõnutsi ette “5 minutit improvisatsiooni”. Kindlasti vääriks tükk mõjusamat nime: pilk lihtsalt naelutub Korneli käte- ja kehamängule! Rinnale on ta kinnitanud esituse ainsa valgusti, mille abil projitseerub käte liikumine valgele seinale. Ruum ise on nüüd pime. Taustaks kostub Erik Satie’likke akorde, subdominandist dominanti suundumist, filmimuusikalikku dramaatilisust. Viimase lahkheli lahenemise järel käte ja keha liikumine raugeb, peagi annab keha järele. Tüki lõpetab krigisev ja kauge viiulikaige. Mulle meenub, kui väga olen mõnikord tahtnud jalutades ja muusikat kuulates ka ise kätega paar mõtet-emotsiooni esitada..
Mark Monaki trupp seob alustuseks endal silmad musta paelaga kinni ning koreograafia loob pildi millegi uue alustamisesest, ka muusika kinnitab värskust (siinkirjutajale natuke liiga arvutimängulikult, meenub The Sims, kuid ka paaris järgmises tükis viib muusika tähelepanu liikumisest eemale, ehk on see taotluslik). Monakile järgneb Valeria Januškevitš, kes esitab üksi ühe klassikalisema tantsukompa, korrates üht tasast liikumismustrit. Pikka aega teeb ta seda paralleelselt publikuridadega, kuid teises pooles pöörab näo vaataja suunas. See loob huvitava efekti ning edasised pöörded ja tagasipöörded räägivad algsele (heas mõttes) monotoonsusele vastu. Tunnen, justkui tahaks Januškevitš iga uue korduva elemendi alguses hüpata, üle piiri minna, kuid on otsustanud teadlikult takerduda. Võtab hoogu, kasvab, kasvab, natuke veel, tõus!, ja nüüd!…aga ei. Koreograafia jätab esitajale kohati robotliku rolli, mis tuleneb juba mainitud korduvatest elementidest, kuid esitus pole emotsioonitu, liigub ikkagi väga elav ja ilus inimkeha. Korraks mõtlen, kas ehk poleks tantsunumber veel täpsem muusikata.
Kahtlustan, et Ingel-Liis Heinsoo “ja teised” (neli kaastantsijat) jutustavad vaatajale kindlapeale mingi narratiivi, kuid ma ei oska tükist muud “välja lugeda”, kui et üks neist on grupist eraldatud, või eemale heidetud, ning selle ebakõla ümberjutustus nüüd vormub. Kaua ma esitust interpreteerima ei saa jääda, sest kiire vahetusega on Adele’i “Rolling in the deep” saatel lavale jõudnud Karmen & Carolyn. Muusika on nõudlik, sõnad samuti, aga duo lahendab olukorra humoorikalt: ühel hetkel on põrandal kaks auhinnakarikat, nendes mandlipiimaga hommikuhelbed, ja tantsu-näitlemise-mitme-karikale-lähenemiskatse järel võtavad mõlemad esitajad peekrist lonksu. Meenub EMTA kaasaegsete etenduskunstide tudengite sellesügisene lõputöö, 99-tunniline “Kuhu minek”: kuskil tüki keskpaigas (40-45 tunni paiku) pidi üks magistrant väga palju Toffifeed ja nätsu korraga läbi mäluma. See magusamass ja kiirus ning taustaks mängiv tekno mõjusid vähemalt mulle, mugavalt publikus istujale, võimsalt ja vahetult.
Esimese poole lõpetab kaua siin- ja sealpool piiri etenduskunstnikuna tegutsenud Barbara Lehtna pimedas vaatajale-kuulajale esitatud tekstikatkega, mille iga mõte algab sõnadega when the war starts. Siis ei tule ameeriklased meile appi ja oleme ikka üks järjekordne Ukraina või Valgevene, lootust pole, #anyoneouthere, kas keegi kuuleb?

Järgneb paus, mille ajal tutvun Inessa S-i lõhnakompositsioonidega, valin oma lemmiku ja kleebin meeldivalt mõrkjate nüanssidega ja keraamilise korgiga tumelillakas õllepudelis peituva lõhna ette ühe roosa kleepsu. Külastajad saavad fuajeelaudadel, erinevate objektide sees olevate lõhnade seast valida oma lemmiku. Loodan, et (mu) pudelil läheb hästi, aga eks tal ole ka arvestatavaid konkurente!

Teist poolt alustab Eline Selgis palvega valida ühest kolmeni üks number. Kolm korda (vastusteks 2-1-…1!). Mulle tundub, et tähelepanu teravdamiseks. Tükk ise käsitleb mõistuse ja südame häält ning esmalt tumeda biidi ja müratekno, seejärel vaikuses ette kantud liikumise taga on taas tuntav narratiiv. Veri voolab kehas kiirusega 5 km/h ja selle voolu stimuleerivaid südamelööke on tunda ka Selgise koreograafias, mis on pea et sõjakas. Järgmise, Vasilina Kuksova soorituse ajal mõtlen, et kuraator on tükid väga kavalalt järjestanud: kord pinge tõuseb, siis jälle langeb, ja tasakaal on paigas. Suurepärase tantsukeelega Kuksova välgatab punase paelaga publiku poole ja tagasi, I’ll put a spell on you: jõulisele esitusele järgneb vali aplaus.
Punane domineerib ka Pääsu-Liis Kensi katkendlikus tantsus: taas jääb narratiiv saladuslikuks, kas otsib ta teed tagasi alguspunkti, kaotatud minevikku? Seekord tõmbab tähelepanu endale muusika ning püüan kaua meelde tuletada, kus olen kuulnud sarnast “ootusakordi”, mis saksofonihelide taustal harmoonialiini uude järgnevusse juhatab. Teise astme midagi? Võib-olla. Kensi liikumine on väga plastiline ja visualiseerib (minu pakutud) tagasitee- või rännaku-motiivi.
Ühes Kairit Raudlaga sisenevad lavale aga nunnad ja kostub kirikukellasid. Jah, Notre-Dame’i kellasid, mille leekides kehand tantsu ka taustaekraanil raamib. Keskpäevane rammestus, mina vaene patune, kas on tegu Jaan Tammsalu häälega? Hetkel Prantsusmaal toimuva taustal ei teagi, mida etteastega öelda tahetakse, valjuhäälse-teknobiidis pattude ülestunnistamise, aga ka teema tõttu on mul isiklikult liikumisele eelnevatega etteastetega võrreldes keerulisem keskenduda. Nunnad on menukad ja nendega tehakse hiljem palju grupifotosid. Järgmine esitaja, Markus Ian Monak palub publikul esmalt kõrvad sulgeda ja visuaalile keskenduda, seejärel vastupidi. Taas on vaataja-kuulaja meel teravdatud ning kuigi vaid ajutise püstitõusmiskohustusega, siis on Monak esinejatest ainus, kes publikul end liigutada palub. Enjoy. Ka omal moel prohvetlikult, valjuhäälse õpetajana. Vaatan enda ümber ringi ja peaaegu kõik teevad ausalt kaasa.
Eva O ja Sofia on laval koos viie inimesega ning Greenfield lõpule jõudmas. Teose alguses kostub paralleelselt eesti ja kreeka keeles numbrite lugemist, üks..tésséris, viis, pente..seitse, okto. Väiksem tärkab suurema najal, esituses on teatud painav ärevus, kuigi seda ei rõhuta ei koreograafia ega ka muusika, ei Eva ja Sofia lõbusad teksatraksid ega lilleline pluus. Laval on sinine pesukauss ja selles olev vesi kas leiab pisarate näol koha Sofia sõrmedel-põskedel, või saavad veest märjaks Eva tumedad juuksed. Ärevusele paneb punkti Sofia pea meeleheitlik katse millegi?, kellegi?, maailmaga? lõpuks mingigi pidepunkt leida: poolviisitades laulab ta mikrisse Green Day septembriloo, tuttavaid hommikuäratusnoote, Stingi hingetõmbeid ja Sunrise Avenue’d. Kust saaks õhku? Mõni lugu sõnaga breathe? Breath? Anybody? Lõpuks raputab duo end justkui letargias lehvitavatest tuttavatest (grupikaaslastest) lahti. Greenfield ongi selleks korraks läbi. 

Viimase tüki ajal mõtlesin tegelikult Saksamaale. Pole üllatuslik, et leidsin ühest Eva Orupõllu ja Sofia Filippouga tehtud intervjuust nende teose “Untitled” kirjelduse juurest omadussõna Bauschian, bauschilik. Pina Bauschile mõtlesin samuti. Wuppertalile ja õhuraudteedele, unistustele ja loomingulisele tegevusele.
Kui üha enam on tulevikumajanduse ja -elukorralduse osas räägitud loobumisest ja inimese ümberkasvatamisest (ei olegi väga midagi vaja, et oma toimetused ära teha), siis paratamatult kandub see arusaam ka kunstimaailma: kuidas ikkagi koroona, Mägi-Karabahhi, Nice’ide, 3. novembri eelse infoülekülluse, meeleavaldajate ja valitsuskriisi saatel vaikelu maalida? Või sonetti kirjutada? Traditsiooniliste vormide aeg on ammu möödas, aga hetkel näib ka action painting, tänavakunst, performance või vabavärss natuke eba-adekvaatne. Samas, balleti tehakse ju ikka. Ja imeliselt.

Küsin endalt, kas tuleks siis sügisaknale istuma jääda ja udu jälgida. Äkki ongi igasugusel loomisel lõpp? Nii lihtne see pilt ka pole. Loomisvajadus ei kao ise-enesest ära ja leidlik-vastutustundlik looja leiab muu lahenduse. Kogu vorm oma kehale ümber pöörata on seejuures üks nutikamaid: keskkonnale kahjutu, füüsisele hea (alustagem muutust endast, eks!), silmale ilus. Muud ei oskagi hetkel lisada. 

Veebruaris tuleb uus Greenfield. Kaisa Kattai taas kureerib. Tantsust kirjutada on arvatavasti ka peale jõulu- ja veebruarikuiseid etendusi raske, aga võib-olla peitubki selles (vahe-)žanris asja ilu? Ja kui mingi väike osa minust lootis, et Greenfieldi ajal ei hakka ma suurtele teemadele mõtlema, ikkagi tants ju!, siis läks hoopis vastupidi. Siiamaani mõtlen.

 

Elsbeth Aarsalu
kirjandusliku pilguga kunstivaatleja
TLÜ tõlkemagistrant