6 küsimust x Kadri Sirel

Miks inimene muudkui ehitab? Kas sind end ka taoline hullus vahel tabab?

Ehitamine on loominguline protsess, mis jätab endast maha monumendi, mida on siis hea imetleda ja mille üle uhkust tunda. Lisaks, igasuguste tööde, toimetuste ja projektide lõpetamine toob kaasa dopamiini vabanemise kehas. See põhjustabki seda mõnusat tunnet, mis tekib, kui nimekirjast tegemist vajavaid toimetusi maha kriipsutada. Igasugused aiatööd, nagu rohimine ja riisumine on selleks täiuslikud. Ja kõige tipuks ei saa unustada heaolutunnet, mis tekib korra loomisest. Ehitamine ongi nagu süütu narkomaania, joovastumine millegi tehtuks lugemisest, et siis juba uuesti alustada. Ja loomulikult kõige parem on olla siis, kui asjad saavad tehtud perfektselt! Ahh, milline kaif! Ja seda kohutavam saab tunne, mida madalamale tabab nool. Taolist meelelendu olen kogenud küll.

Mis sind tantsu kui lavakeele juures kõige rohkem köidab?

Mind paeluvad erinevad asjad ja projektiti need ka muutuvad. Samuti erinevate lavastuste vaatamine paneb mind tantsu üldistusvõimet uute külgede alt imetlema. Tegelikult kõige suurem sümpaatia on mul tantsu vastu proovisaalis. Liikumise kaudu saab suurepäraselt selgeks, kas ma investeerin liiga palju energiat, liiga vähe või täpselt parajalt ja kuidas see muutub, kui keegi veel vaatab. See on tõesti nüansirikas endale otsavaatamise protsess. Konfliktid, millega tegelen igapäevaelus, avalduvad üht või teist pidi ka liikumispraktikas. Liikudes aitab aga nauding ja vahetu doosi eneseirooniat. Teatud liikumisterminid, näiteks opositsioonid või momentum on loomuliku tee leidnud ka argimõtlemisse. Lisaks, kellegi tundma õppimine abstraktsete kompositsioonide kaudu võib kõige maagilisemaid momente luua.

Kuhu ja kas peaks pürgima? 

Sellele küsimusele annab kõige täpsema vastuse Internet! Igalt külastatud leheküljelt saabub just sinule heegeldatud personaalseid soovitusi, et kuhu võiksid pürgida! Isegi youtube’i reklaamid õpetavad mind paremini pürgima. Ei ole alati käkitegu seda mõjuvälja enda ümber läbi näha ning selle tulemusena mitte tunda kohustust endast rohkem tahta. See omandab siiski koomilise mõõtme, raske on soovitustelaviini grotesksuse osas pimedaks jääda. Aga teinekord on jälle põnev sellesse külluslikku kaosesse kukkuda ja 21. sajandi frustratsioon korralikult läbi põdeda. Põnev ongi see, et me võime mõlemat soovida, nii isiklikku tempot ja sihti leida, aga ka kaasaja dilemmadest läbi reostuda. Lõpuks need mõlemad aitavad üksteist paremini leida ja mõista. 

Kas ebaõnnestumine on inimesse kodeeritud? Kuidas sa ise suhtud ebaõnnestumisse?

Inimese sisse mahub nii palju opositsioone ja ma sooviks mitte neid kõiki karta. Tantsus on opositsioonid midagi, mille valdamisele pühendutakse, mis loovad kehas intensiivsuse, suuna, aga ka kontrolli. Aga argielus mõistame vastukäivusi pigem kahjulike kui kasulikena. Kas see peab nii olema? Kindlasti mitmed on kogenud, kuidas endale täiesti mõistmatult, ootamatult, absurdselt kaigas kodarasse visatakse ja nii oma lennule pidurit tõmmatakse. Selles suhtes, ma ei oska öelda, kas ebaõnnestumine on meie sisse kodeeritud, aga ükskõik kuhu me suuna võtame, meie enda sisemine hääl on meie pühendunuim teekaaslane. Kui ta väga ülekäte läheb, on hea talle nägu anda ja teda tundma õppida. Aiapäkapikkki on teatud mõttes sellise protsessi tagajärg.

Milline on su seisukoht keskkonna säästmise suhtes?

Eelmisel suvel tabas meediat totaalne keskkonnamure. Oli võimatu jääda selle arutluse suhtes pimedaks. Siberis tulekahjud, siis Austraalias tulekahjud, siis kõik teadlased osutavad jäämägede sulamise kiirusele. See võttis täiesti apokalüptilise mõõtme. Samal ajal rohutirtsud kääksuvad ja maja eest olevast paberikonteinerist leiab ikka olmeprügi. See tekitas korraks täieliku täieliku tardumuse, et isegi kui mina oma banaanide ümber kilekotti ei pane, siis suures pildis on naiivne mõelda, et see midagigi muudab. Leidsin, et kohutavam asi, mida teha saan, on oma nihilismi toitma jääda. Üksikisikutena saame vähemalt vastutada isikliku lootuse hoidmise eest ja vaikselt oma banaanide ümber kilekotte mitte edasi valida. Loodetavasti siiski riiklikul tasandil hakkavad ka mõttemustrid kohanduma ning seda kandamit üksikute muretsejate seljast enda õlule võtma. Nii et metsade, merede ilu hoidmine muutuks ühiseks eesmärgiks ja viimaks ka mugavamaks elustiiliks.

Kes on sinu jaoks Aiapäkapikk? 

Aiapäkapikk on abstraktsioon ja anti-kangelane. Ühelt poolt on ta arhetüüp või sisemine hääl, mis külvab kaost muudkui vastuolulisi juhiseid jagades, nõnda, et tema tegelikel kavatsustel on võimatu silma peal hoida. Tema aktuaalsus on oluline nii isiklikus kui ühiskondlikus plaanis. Aga teisalt, tema kallal töötamine, tema maskide värvimine ja nõnda tema tundmaõppimine on aegamööda muutnud ta päris armastusväärseks. Ta on aia elu juht ja organisaator, keda kannustab imetlev kirg puidu vastu, mistõttu talle seda koguda ja sellest ehitada meeldib. Nõnda saabki armastusest naivistlik klaas, läbi mille ühiskonna kaldumist ekstensiivsusele käsitletakse.

Suvelavastus AIAPÄKAPIKK on järg tantsulavastusele “Kuidas ehitada aiapäkapikku?” – eelneva lavastuse nägemine ei ole antud kontekstis vajalik.
Lisainfo ja piletid: https://stl.ee/lavastus/aiapakapikk/