2019 -> 2020

2020. aasta esimestel päevadel uurisime tantsuväljal aktiivselt tegutsevatelt isikutelt ja neilt, kes pea igapäevaselt tantsuga kokku puutuvad, mis jäi meenutama 2019. aastat ja millised on ootused 2020. aastale.

Jagame vastuseid teiega ja soovime head alanud aastat!

Mis on teie jaoks eredamad hetked, sündmused või kes eredamad isikud 2019. aastal Eesti tantsumaastikul?

Oksana Tralla: Minu tantsusündmuste aasta algas Vahelüliga. Selle eestvedajateks olid ETA TantsuRuumi tolleaegsed residendid Joanna Kalm, Madli Paves, Ruta Ronja Pakalne ja Christin Taul, kelle tegemisi oli põnev jälgida kogu aasta vältel. Olime arutelusse kaasatud koos Kai Valtnaga, et luua ühendav platvorm, mis tooks kokku kahe tantsuga tegeleva kõrgkooli praegused ja tulevased tantsukunstnikud. Mulle tundus, et seal tekkis eri põlvkondade vahel hea kontakt ja äratundmine, et tantsukunstnikud otsivad, sõltumata east ja kogemusest, vastuseid sarnastele küsimustele. Sel aastal toimub Vahelüli teist korda veebruari lõpus ning oleks tore näha koos veelgi rohkem uudishimulikke noori ja vanu tegijaid.

Seoses EKTL-i balleti- ja etenduskunsti žüriide liikmeks olemisega avanes võimalus näha mitmeid põnevaid lavastusi. Lavastustest veelgi huvitavam oli jälgida andekate lavalolijate tööd. Balletiteatrist tõstaksin esitantsijate asemel esile hoopis kõrvalosatäitjaid, nagu Marika Muiste, Vitali Nikolajev, Maja Šutova, Anatoli Arhangelski ja Daniel Kirspuu, kes avaldasid muljet oma detailirohkete sooritustega ja lisasid vaatajatesse arvestatava portsu motivatsiooni lavastust edasi jälgida.

Etenduskunsti kontekstis tooksin välja Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi “Performance STL-is”, Mart Kangro “Enneminevik”, Kadri Noormetsa “Mobiilsed Definitsioonid” ja The Biofilm Sisters’i “All That Goes Right”. Need lavastused kõnetasid ja jäid pikaks ajaks kummitama.

Minu aasta lõppes STL-i korraldatud Tantsumaratoni ja Jüri Naela produtseeritud Drag show’ ga, mis moodustasid mõnusa kombinatsiooni vana aasta ärasaatmiseks.

Tiina Mölder: Koreograafiraamat. Kokkusaamised teiste tantsukatega: Massiaru päev Augusti Tantsufestivalil oli üks ütlemata soe koosolemine, STLis toimunud koreograafiraamatu esitlus ja tantsupäeva tähistav koosolemine – kohad, kus kogukond saab kokku, tantsuRUUMis toimuvad töötoad ja residentide poolt juhitud liikumissesoonid, Augustitantsufestival – inspireeriv. Lavastustest – Mart Kangro “Enneminevik”, Kadri Sireli “Aiapäkapikk”. Mul on väga kahju, et ma ei saanud osaleda Tantsumaratonil ning vaadata Tallinna kunstihoone ja STL-i koostööprojekti lavastusi “Ruumitud keha(d)”. Tantsumaraton on minu jaoks üritus, kus ma tegelikult väga tahaksin osaleda (e kaasa tantsida), see on võimalus tantsule kui olemise vormile paljude erinevate inimeste jaoks, võistlus on seejuures kolmandajärguline.

Liis Vares:
 + Kooslus ja koostöö, mugavustsoonist väljumine – ‘’Performance STLis’’, Taavet Janseni “Neurokoreograafia eksperiment nr. 4” Püha Vaimu SAALis, Paide teatri ja STLi lavastus ‘’Between Dreams and Drowning’’
+ Karl Saks ja tema vastused kogumikus ‘’Koreograafiraamat’’
+ Oksana Tralla, kes veab Tallinna Ülikooli Koreograafia osakonda, elab tantsuväljal toimuvale aktiivselt kaasa, on alati uudishimulik ja kohal. Soovin talle palju jaksu ja toetavaid inimesi ümber.
+ Üks stseen Labürintteatri lavastusest ‘’Hingede öö’’ – kõige ootamatum, võimatum, terviklikum kehakogemus. Selle hetke peaksid läbi elama kõik keha ja tantsuga tegelevad Inimesed!
+ Mäletan ühte ehedat hetke Helena Krinali tantsulavastusest ‘’Müra’’, kus tantsijad väljusid tantsija rollist – kogenud etendaja kohtus kogenud inimesega endas (nii ma tajusin). See oli üks hetk aga tohutu potentsiaaliga.
+ Kadri Sireli tantsulavastuse ‘’Kuidas ehitada aiapäkapikku’’ ootus Telliskivi ROHELISES SAALIS – see lummav ruum, valgus ja ootusärevad inimesed salakohas keset õllemelust ja turistirohket Telliskivi Loomelinnakut.
+ Ruslan Stepanovi töötuba ‘’Kogemuse otsimine’’ Sõltumatu Tantsu Laval
+ SAAL Biennaali ühine väljasõit Massiarule MASSIA residentuurikeskusesse, külla sellisele iga-aastasele ettevõtmisele nagu TANTSUMASSIIV, kus peale kõigi teiste võluvate ühiste ja üksikute hetkede toimus biennaali programmis olnud lavastuse ‘’feelings’’ töötuba. Autorite uurimismeetodite läbi proovimine ja ühine lavastuse struktuuri läbimängimine ja justkui etenduse taasesitamine jäi väga eredalt meelde. Olgu öeldud, et antud etendus Sakala 3 teatrimajas jättis mind kuidagi nõutuks ja tühjaks. Massiarul kogetud formaat täitis väga,
inspireeris ja pakkus rõõmu.

Katre Väli: Hea meel on kahe koostööprojekti üle. Üks nendest seotud Baltimaade – täpsemalt STLi, Läti ja Leedu Tantsuinfokeskuste – koostööga kaasaegse tantsu platvormi edendamiseks, mille tutvustamist 2020. aastal Tanzmessel ja CINARSil toetas ka Balti Kultuurifond. Teine Eesti Tantsuagentuuri korraldatav TantsuMENÜÜ projekt koostöös mitmete rahvamajade ja kultuurikeskustega Eestis. Ühe projekti eesmärgiks siis viia Eesti tantsukunstnike loomingut maailma ja teise projekti eesmärgiks viia tantsukunsti Tallinnast ja Tartust kaugemale. Lisaks on hea meel Marie Pulleritsu koostatud „Koreograafiraamatu“ üle. Selliseid ajastudokumente, mis kaardistavad kunstnike mõttemaailma ühes ajahetkes, on hea kahe, viie või kümne aasta pärast üle lugeda ja võrrelda tollase hetkeseisuga ning mõtiskleda, kas ja kui palju on muutunud ning miks mingeid valikuid tehtud on.

Joanna Kalm: 2019 oli protsessiaasta. Mingite hoovuste ja alateadliku tahte mõjul vaatan sellele aastale tagasi hinnates teekondi, milles liikumised, inimesed, ideed kihistuvad ja kokku tulevad, ning oma mõtteid vahetult (ja natuke ka peidetult) jagavad. Nüüd olen vahe-kulminatsioonide ootel! Osaliselt defineeris mu aasta TantsuRUUMi 2018/19 hooaja residendiks olemine ning teisest poolest alates Sõltumatu Tantsu Lava uurimusresidentuur. Need on need pikad vestlused, mida hetkel taga ajan. Aeg-ruumid, mis on jätkusuutlikud ja hoiavad. Usun, et seda ere-pikaldast mõtlemist on näha igas liigutuses, olemises ja ka lavastustes. Pinnale ujuvad sel skaalal Saal BIENNAAL, mis pakkus sel aastal kehalisi kohtumisi, eriti Adriano Wilfert Jenseni “feelings”. Huvitaval kombel ka Kadri Sireli “Kuidas ehitada Aiapäkapikku”. Ja ning Nele Suisalu “Luba endal…”. Tantsukunstnikud, kes kõnnivad oma nööripidi, kõnetavad.

Triinu Aron: 2019. aasta oli minu jaoks üsna samaväärne võrreldes paljude eelnevate ja kindlasti ka tulevate aastatega, kus silmapaistvalt mõjukaid ja säravaid muutusi tantsuelus ei toimunud. Küll aga usun, et mõnede sel aastal alguse saanud sündmuste tõeline mõju võib avalduda alles hiljem ja palju pikema perioodi peale kui seda on vaid üks kalendriaasta. Nii tõstaksin esile Balti Tantsu Platvormi kui Läti, Leedu ja Eesti ühist esimest kaasaegse tantsu showcase kogunemist 2019. aasta maikuus Vilniuses, mis oli selle algatuse esimene pilootüritus ja kus osales 25 eesti tantsu inimest ning mille raames toimunud lavastusi ning pitching sessioone külastas 62 väliseksperti Euroopast Aasia ja Põhja-Ameerikani. 2020. aastal osaleb Balti Tantsu Platvormi esindus kahel olulisel rahvusvahelisel valdkondlikul kogunemisel nagu Düsseldorfi Tantsumess ja Kanadas toimuv Cinars valdkondlik kogunemine. Et siis kulmineeruda järgmise showcase`na Tallinnas 2021. aastal. 

Oluliseks pean ka Marie Pulleritsu koostatud “Koreograafiraamatu” koostamist. Et fikseerida kaasajal ja meie kultuuriruumis tegutsevad koreograafid ja nende mõttemaailm praguses hetkes, selles on kõne all oleval raamatul väga oluline tähendus. Raamatule osaks saanud kriitika kohta arvan, et see ei tohiks varjutada teo enda tähendust, sest koreograafiraamatu tegelikust mõjust ja tähendusest suudame praegusel nutiajastul, kus info jõuab meieni sama kiirelt kui ta juba on ununenud, alles aastate pärast aru saada.

Ise elasin ja põlesin vaimselt ja emotsionaalselt läbi Sakala 3 konkursile esitatud tantsumaja loomise idee. See protsess algul vaimustas, siis innustas, kuid iseenesestmõistetavalt kolmandale-neljandale kohale jäämisel tekitas pettumust ning perspektiividele mõeldes ei ole lähitulevikus paistmas ühtki teist alternatiivset võimalust tantsijatele oma loomeruumide tekkeks. Eriti nüüd, kui jaanuaris Tallinna Ülikooli avab Vita saali, oleme olukorras, kus tantsijate professionaalsed töötingimused on kordi kehvemad kui kõrgkoolist väljudes, sest sealsed black boxid on suuremad ja parema tehnilise varustatusega. Kui enne Sakala 3 kujuteldava võimaluse avanemist olin minagi tinistatud mõttest, et Eesti tantsukunst ongi veel liiga noor ja vibelev, et tänapäevase tehnikaga varustatud teatrimaja ning etendamisfunktsioonidega saalist unistamine pole meile jõukohane, siis praeguseks, kui Sakala 3 ühe järjekordse kultuurimajana tegutseb, olen pettunud, et tantsijatele pole Eesti riik ühtki loomeruumi, mida teatrimajana kasutada, aidanud leida.  

Leenu Nigu: Tagasivaates paistab 2019. aasta sümpaatne ja stabiilne. Mulle tundub, et tänapäevane tantsukunst on saavutanud Eestis teatava taseme, millele võib enamasti päris kindel olla, ja samas on skeene meeldivalt mitmekesine. Lavastustest on eredamalt meelde jäänud Ruslan Stepanovi & Artjom Astrovi „Performance STL-s“, Mart Kangro „Enneminevik“, Kädi Metsoja „tegeele“, Helena Krinali ja ZUGA „Müra“ ning Joonas Tageli & Jack Trayleni „Celebration Piece“. Uurimisresidentuur tantsukunstnikele STL-is on minu meelest väga tänuväärne projekt, mis võimaldab kunstnikel pikema aja vältel mingisse teemasse intellektuaalsemal tasandil süveneda, ilma et sellega peaks kaasnema kramplik vajadus kohe uue lavastusega välja tulla. On väga hea meel, et see ettevõtmine jätkub.


Mida ootate, et Eesti tantsuelus 2020. aastal juhtuma hakkaks?

Tiina Mölder: Küllap juhtub midagi, mida oodata ei julgegi. Nt STL saab uued ruumid, kus ruumi rohkem, seda ka proovisaali jaoks. Toimub palju sisuliselt läbi mõeldud dramaturgiaga tantsulavastusi, millel on ka köitev vorm, mis võib olla uuenduslik, aga ei pea.
Tantsuinimesed võtavad end kokku ja astuvad välja perfunksiga mõnel neljapäeva hommikul Toompeal vms üritusel. Tantsukad imbuvad erinevatesse teistesse distsipliinidesse ning tants saab kuulsaks!

Oksana Tralla: Uuel aastal ootan eelkõige ägedaid noori meie uue koreograafia õppekavaga liituma, et nendega koos neli aastat seigelda.

Katre Väli: 2020. aastaks sooviksingi veelgi rohkem toredaid ja edasiviivaid koostöid.

Joanna Kalm: Uute vestlusliinide teket. Kuumi kulminatsioone. Muidu võiks ikka täiega edasi panna!

Triinu Aron: Loodan, et seni aktiivselt ja mõtestatult tegutsevad valdkonna professionaalid leiavad motivatsiooni oma tegevuse jätkamiseks. Ootan huviga, kuhu jõuab diskussioon tantsu võimalikkusest väljaspool teatrit, mis Sõltumatu Tantsu Lava seinte vahel alguse on saanud.
Unistan, et valdkonnaülese koostöö tulemusena sünniks nn. tantsuinfo keskuse funktsioon. Näiteks ühe isiku näol, et tekiks ressurss valdkondlike teemade ja koostöös sündinud algatuste eestvedamiseks ja elluviimiseks.

Liis Vares: Ma ei oota midagi, kui siis ainult iseendalt. Soovin, et inimeste potentsiaal saaks avalduda täiel määral. Soovin, et vähem oleks ära tegemist, rohkem äratundmist. Juhtuda võiks vähem aga julget, jõulist ja tõelist.

Leenu Nigu: Mina unistan sellest, et nüüdistants võiks ennast ilmutada mõnikord ka suuremates mastaapides, et moodsas tantsukunstis oleks tahet ja tingimusi lavale tuua suurvorme. Aga ega ma eriti ei usu, et see 2020. aastal tingimata juhtuma hakkab.