Vabadus, vastutus, veider aeg

Aeg on selline, et nüüdistantsu, -teatri, -kunsti, -kirjanduse jne üle tuleb lähiajal veel rohkelt heitlusi. Ilmselgelt on suund vaimsele ahenemisele: kultuuri hakatakse jälle mõõtma selle järgi, milline on ta väärtus rahvuslik-didaktilise atribuudi ehk siis ühiskondlikult kasuliku tööna. Järjest enam tõuseb ka üsna avatuna näivate inimeste suust fataalne ja isalik terve mõistuse hääl: saate ju aru, et see on tore loov ja teraapiline tegevus, aga see ei ole KUNST, mis te teete. Ühesõnaga: kuskil on olemas mõõdupuud ja -rihmad, millele märgitud suurused kõnelevad meile kunstist ja ta raamidest. Ja on inimesi, kes innukalt valmis noid riistu välja otsima.

Me oleme seda „nüüdiskunsti” siin ühiskonnas pikalt juba protsessinud, läbi tunnetanud. Mis on modernistliku projekti üks lõpetamata suund – ja ainult lõpetamata suunad tol peaaegu et ongi – vahepäälse pikka „kultuuriajaloolise” perioodi kriitiline lammutamine algosisteks. (S.t mitte järjekordne dekonstruktivistlik protsess, vaid inimliku ja loomuliku otsimine kunstipäraste kipsikihtide alt.)

Meid, Lääne ühiskonda (aga mitte ainult) veendi, et kultuur on midagi kõrget-erilist. Seega nagu kõrgintellektuaalne meelelahutus. Või siis oma madalamates vormides tsirkus rahva tungide ohjamiseks. Selle projekti on viinud seninägematusse kõrgusse telekommunikatsiooni arengud viimase ca kolmveerandsajandi jooksul: tsirkus on tunginud me elamise ruumidesse ja vallutand me meeled, me kriitilis-kognitiivse iseendaga olemise ajatajuruumi.

Seda enam võiks siis nüüdiskunstnikeltki oodata võitluslikkust. Aga stop! Asi ongi sellest, et kunst – ka selles võitluslikus formaadis (just sattusin lugema kirjakohta, kus Brodsky ütleb mürgiselt, et igasugune revolutsioon ongi väga (väike)kodanliku algega värk) – ei pea allutama ennast nondele samadele protsessidele. Kui alates 20. sajandi algusest on olnud püüdlus tuua kunst säält kõrgustest alla, teha see jälle elamise (mitte riigi või mingisuguse kujuteldava kaunikunstilise) atribuudiks, vahendiks. Millekski paralleelseks ja samatasandiliseks me eluga. Seetõttu performance-formaat, seetõttu (alati vaid osaline) loobumine erilisest luulekeelest, seetõttu tantsijate otsingud väljaspool kõrgstiliseeritud gümnastikat.

Käisime vaatamas Nele Suisalu ja Maarja Tõnissoni “See on see” (autorite definitsiooni järgi „keha-hääle hübriid-üksusel põhinev performatiivne teos”) läbimängu. Mis oli ütlemata võluv. Meditatiivne ja rituaalne. Ja sääl hakkas kulgema pääs, et mingis mõttes on nüüdislavakunst, nüüdistants alati oma vormilt „läbimäng”, miski pole esietenduseks valmis, miski pole pärast esietendust lõpuni valmis. See on ebakindel ja inimlik ala, nagu habras jää. Aga talv on tulekul. Küll see jää ka paksemaks läeb, küll me ta sisse tantsime! Või upume.

Adriano Wilfert Jenseni ja Simon Asencio rändav projekt „Galerie”, mis samuti Saal Biennaalil etendus, on just seda tüüpi „uppumisetükk”. S.t Tallinna versioon sellest. Mitme väikse elemendi tõttu – ma julgen väita, et see etendus tol õhtul läks täiesti luhta. Kui mitte vaadata seda just säärase luhtumisenäitena: sel juhul oli see igati õnnestunud pusserdamine.

Aga tegu ongi väga hapra materjaliga (rääkimata sellest,et idee tantsivast-tantsitavast muuseumist on ise juba niivõrd klišeelik tänases Euroopas), mille õnnestumine sõltub publiku haldamisest, kontaktist inimestega. Isikliku karisma maksmapanekust (nagu tihti nüüdislavakunstis). Sellest, kuidas kahe mehega laval maha mängida üsna juhuslikest lõikudest kokku pandud töö (galerii koosneb tosinkonnast idee-kunstiteosest, mille on välja käinud erinevad lavakunstnikud, etendavad neid n.ö galeristid ise) nii, et see ei hajuks veidi kehkjaks-kohatuks-venivaks lavaruumitäiteks … Mis – ma julgen öelda – seekord juhtus.

Aga ikkagi! Kas mitte igal õhtul ei mängi mõni me kutselistest-kallitest (nii ülalpeo kui peo päält kaduva piletiraha mõttes kallitest) teatritest mõnd korralikku, keskmist, igavusest pakatavat tükki, mis ikka oma tänuliku, kultuurse, ohjeldet vaataja leiab (nagu poleks neil kodus telekat või internetti või tahaksid nad kuidagi paremad näida noist, kes endale filmi tellivad või netist pornot sõeluvad).

Noormehed lõpetasid oma tüki täpselt pooleteise tunniga, nagu välja oli kuulutatud, jättes paar väljakuulutatud visuaal(lava)kunstiteost üldse etendamata. Nagu arvestades publiku kannatusega. Või siis iseenda omaga: neil võis ka tuimast publikust kõrini saada. Aga üldiselt tundus, et pigem oligi see nii mõeldud, et teeme täpselt selle ajamahus … Ühesõnaga. Selles oli midagi vabandavat ehk isegi.

Nüüdiskunstnik ei tohiks muidugi vabandust paluda. Noh, kui ta just ei viska tumedat õlivärviga täidetud muna kellegi vahtsetele valgetele seemisnahksetele saabastele (ja see pole mõeldud ökoterroristliku aktina), siis võib ehk korra kahjatseda. Meenub üks Kanuti väiksemas saalis nähtud tükk, kus kaks kena daami lavastuse lõppu monteerisid arbitraarse lõigu n.ö saatest „Tantsi kui oskad”. Nad olid terve õhtu, terve etenduse (küll kobamisi-hargnemisi) hakkama saanud ilma tants-tantsuta. Ja siis lõpus äkki oli vaja näidata – justnaguvabandades – me päriselt oleme ikkagi tantsijad, me oskame seda liikumise-asja ka, noh, gümnastikat.

Hiljuti mängiti augusti lõpul Noblessneris „Tempot”. Helen Reitsnik, Tiina Mölder, Simo Kruusement, Ajjar Ausma, Kärt Tõnisson, Tatjana Romanova (suures osas ZUGA) on vägev kamp, väga hää energiaga, ma pole neilt veel midagi viletsat näind, „Tempo” oma laivmuusika ja voolavusega on ka väga hää tükk.

Aga see lõputants, ilma igasuguse üleminekuta – etendajad tõusevad lihtsalt oma eelmise stseeni higiloigust ja teevad ühe kena grupitantsu, millesse siis publiku kaasavad… Õige, rituaalne jällegi, noh, eelmisest pingest ka vabastav. Aga kuidas põhjenduv lavastuse enese energiast või loogikast? Kuidas see teekond järsku sinna viis? Või ei peagi põhjendama – noh, sest kaasaegses lavakunstis on nii palju väliselt põhjendamatut või improvisatsioonilist? Kusjuures ma rõhutan üle – et kogu tükk mulle siiski meeldis ja Zuga on tähtis suurus mu jaoks. Positiivne jõud.

Ühesõnaga: mida see lugu tahtiski öelda? Me oleme õigel rajal, see, mida me veel ajalise distantsi hapruse tõttu nüüdiskunstiks nimetame, on tegelikult lihtsalt kunst, elamise viis ja vorm ja vahend: inimeseks olemist vaatlev-põhjendav-analüüsiv-küsitlev-käitav osa me elust. Ja selles juhtub eksitusi-vigu, rappakulgemist, mille pärast me ei pea vabandust paluma, alandlikud olema. Küll aga eeldab see positsioon – ikka veel ja aja edenedes taas üha rünnatav positsioon – kunstnikult intellekti. Enesetaju ja teadlikkust.

Mitte et intuitiivne, looduslik-loomalik anne siin ei peaks tegutsema või et see oleks olemuslikult kuidagi alam reflekteerivast-analüütilisest mõttelaadist. Aga, jah, kunstnikul lasub mingis mõttes suurem vastutus kui varem. Kõrgkultuuriruumis oli lavakunstnik sageli marionett või koguni hampelmann, muidugi rohkete julgete eranditega ja mänguruumiga ka sellest positsioonis. Kunst ei lakanud ju sellepärast olemast, et ta kõrgkunstiks või kauniks kunstiks nimetati ja nõnda kullast keti otsa aheldada püüti.

Me oleme saanud nautida erilist aega, maailm on olnud pea veerand sajandit avatud ja sõbralikum kui kunagi varem, ja ka meie planeedinukake sai ühineda selle vabaduse ja rahu pillerkaariga, mida vaid mõned näljased ja ebainimlikud naftasõjad (mis meile nüüd kätte maksavad) riivasid. Vabadus on ohtlik loom – ühiskonnas ja ka kunstis – ja alati on reaktsioonilisi käivitajaid, keda riivab see võimalus, et liiga palju inimesi peab liiga palju otsuseid ise tegema, et vastutus on jagatud kunstnikke, mitte kunstivaldkondi juhtivaid organisatsioone-institutsioone pidi. Kui rääkida ainult n.ö kultuurist. Süvakultuurist kui soovite.

See protsess ei tohi hakata omakorda kunsti (ta sisu, loomisviise) suunama (paratamatult ta teeb seda: kunstnik reflekteerib ju kõike) – aga too teadlikkus, et ükski olukord pole jääv, et suhtelise vabaduse aeg võib asenduda järsemate majanduslike, aga ka moraalsete, koguni eetilis-normatiivsete raamidega – see teadmine peab kuklasagaras olema, mil me oma väikest kunsti teeme. Selleks, et suur kõike ära ei sööks. Ühesõnaga: kunstniku eneseuhkus ja -teadlikkus on samuti olulisemad kui aegadel, mil kunst ühiskonnas oma kindlas lahtris või raamis ärasätitud on olnud – säälgi alati ohtlikum ja vabam kui ükski teine inimeseks olemise viis, vahend või võimalus.