Sveta Grigorjeva ja Jürgen Rooste: „Tants on relv, mõtlemis- ja elamisviis”

 

STL majaresidendid 2016/17 ja 2017/18 hooajal on Svetlana Grigorjeva ja Jürgen Rooste, kelle visiooniks on kujundada STL-st avatud võrdsete võimalustega loomemaja kõigile kunstnikele, kes oma loominguga soovivad pakkuda alternatiivi inimolemise mõtestamisel ja loomisel.

STL majaresidendid toovad majja uusi tegevusi, ideid ja inimesi ning vastutavad nende tegevuste elluviimise eest.

Sveta Grigorjeva ja Jürgen Rooste oma programmist: „Eesmärgi saavutamiseks pakume konkreetselt tegutsemisruumi, erinevaid kohtumis- ja loomisvorme, formaalsest väljapoole jäävat haridusprojekti ning sellele kõigele ka meedia- ja avaliku suhtluse tuge/platvormi. Selleks lükkame käima „vaba Pinna“ projekti, mis võimaldab ruumipuuduses vaevlevatel (vabakutselistel) lavakunstnikel leida aeg ja paik, kus oma loovprojekte arendada.
Lisaks laiendab STL samal eesmärgil kaasalööjate hulka: me loome eesti (lava)kunstnikele ühise tegutsemise ruumi, mille eesmärgiks on eri loomealade põimimine, interdistsiplinaarse koostöö innustamine – spetsiaalsed sündmustesarjad, „tutvumisõhtud“ ja ühistegevused erinevate alade kunstnikele, ekstra silmas pidades õpilasi-üliõpilasi. Sellelt pinnalt laiendab STL ka kunstnike ühiskondliku, sotsiaalse, poliitilise (ühis)reageerimise võimekust ja võimalusi, lisaks välja arendades seda toetavaid meedia- ja avaliku suhtluse väljundid/kanalid.“

Sõltumatu Tantsu Lava uute majaresidentide eesmärk on kasvatada STL lähema kahe hooajaga nähtavaks ja ühiskondlikult mõjukaks eri kunstivaldkondi, laiemat hulka loovate alade esindajaid ühendavaks katusorganisatsiooniks, mis räägib kaasa ühiskonnas toimuvaga.

 

Sveta Grigorjeva ja Jürgen Rooste kommentaar oma residentuurile:

“Kõige suuremad vaenlased on igavus, tuimus, rumalus, stagnatsioon, süvenematus, ükskõiksus. Nende vastu saab võidelda. Nende vastu tuleb võidelda. Tants on üks võitlusvahend, tants on relv, mõtlemis-, elamisviis. Sellisena ohtlik.

Eriti, kui “kuningas Sõna” on troonilt kukkunud. „Tantsulavastusi tuleks tegelikult eraldi süsteemis premeerida, nii nagu puuetega inimeste esitatud laule. Inimkond omandas kõnekunsti just sellepärast, et end selgemalt väljendada kui liigutuste kaudu võimalik. Tantsida oskavad ka tedred ja metsised,” arvab kultuurikriitik Veiko Märka. Tubli, istu, kaks. Esiteks pole tants sugugi mingit liiki gümnastika või erootilis-esteetiliste liigutuste jada, teiseks kujunesid need (liigutuste ja häälitsuste) keeled ikkagi koos ja paralleelselt. Tänane tants on ammu hoopis midagi muud, kui kokkulepitud võimlemisharjutused, mis siis, et Rasmus Kaljujärv teatriauhindade jagamisel balletikunstnikele lähenedes poetas, et “nüüd läheme tõeliste tantsuheeroste juurde”. Keegi ei eelda näitejalt (ega kultuurikriitikult) säärast mõttetööd nagu kaasaegselt koreograafilt. Mõistetud ja andeks antud!

Meie eesmärk on pakkuda võimalikult paljudele noortele tantsukunstnikele võimalus oma ideid edasi arendada — selleks on neil vaja aga Vaba Pinda, kus oma teed ja vormi ja lahendust otsida. Me tahame võimalikult palju anda koreograafidele-tantsijatele võimalusi oma metsikuid-meeletuid-mõtlikke tunge edasi arendada, luues esialgu Sõltumatu Tantsu Laval n.ö Vaba Pinna süsteemi (teatud nädalapäevadel saavad tantsijad-koreograafid kasutada STL-i kasutuses olevat saali oma ideede arendamiseks-liikumiseks-lihtsalt mõtlemiseks), et anda kunstnikele võimalus (niisama, kunsti pärast!). Hiljem liituks selle projektiga ehk ka teisi  etendusasutusi (jms saale), kel idee poolest on ruumi ja võimalusi.

Üks suurem probleem Eestis on eri valdkondade pimedus üksteise suhtes: vähesed tantsijad teavad, mida teevad noored performance-kunstnikud või kirjanikud või muusikud-heliloojad või … Sõltumatu Tantsu Lava peab saama neid ühendavaks paigaks-pesaks, kus erinevate meediumidega töötavad kunstnikud saavad üksteisele oma tööd näidata ning seejärel tutvuda ja selle tulemusel ehk üles ehitada juba hoopis midagi muud, uut.

Me võime ju isekeskis, tantsu- või ka teatriinimeste seas olla päri, et koreograafia on kaasaegse lavakunsti, s.t teatri üks katusmõiste, et teater ongi muutumas ja muutumises (nagu ei kao päriselt paksud romaanid ja raamatud, ei kao ka klassikaline draamateater, ärge muretsege! lihtsalt olemus, mõiste ise muutub), aga laiem publik ei ole tolle meie kaasajas sündiva äreva kunsti ja ta olemusega nõnda kontaktis. Isegi kultuurikriitikud on tõsises hädas, et tolle uue keele ja ta mõistetega hakkama saada. Seepärast peabki STL teiste kõrval sõltumatu partisanina käitama enam oma meediakanaleid, et kaasa kõnelda, et kohale jõuda. Ka nendeni, kelleni varem ei jõudnud.
See päev on teel! Tants on relv, mõtlemis- ja elamisviis. Sellisena üliohtlik.

Seotud sündmused