Iga kord, kui keegi kukub, kummardab ta gravitatsioonile. Gravitatsiooniseadus on erakordselt õiglane. Teda pole võimalik muuta. Teda pole võimalik referendumile panna. Tal on täiesti ükskõik, kas sa oled bakter, inimene või planeet. Kõik saavad ühe mõõduga. See mõõt on G = 6,674×10−11 N⋅m2/kg2.
Kaks keha tõmbuvad üksteise poole jõuga, mis on võrdeline nende massidega ning pöördvõrdeline nendevahelise kauguse ruuduga. Bakter ja planeet tõmbuvad võrdeliselt. Ainult et, massist tulenevalt ei kuku planeet kunagi bakteri peale. Inimesega on samamoodi. Me kukume maha. Mõnes mõttes on see küllalt ohutu, võrreldes planeedi kukkumise variandiga. Gravitatsiooniseadus on tõesti õiglane.
Kuid, kui me peatame aja, kus siis gravitatsioon on? Siis teda nagu polekski. Vähemalt mitte praktiku seisukohast. Kui aega pole, on liikumine paigal, kui liikumist pole, on aeg paigal. Kuidas saab niimoodi korralikult kukkuda?
Aga kui prooviks nii. Me võtame aja liikumisest tillukese lõigu – lõik algab inimese seismisega ja lõpeb 3 sekundit hiljem inimese lamamisega. See on vormiline ajalõik. Kui kukkumisel oleks omadus lõputult korduda, võiksime me võtta tüki, mille alguspunkt on poole kukkumise peal ja lõpp järgmise kukkumise poole peal. Meid ei huvita ‘maha kukkumise’ tähendus. Meid huvitab kukkumine ise, tema struktuur. Kukkumine on tantsu olemuse väljendus, selle vastu ei saa ükski tantsusamm. Nii et me võtame kaamera ja lammutame kukkumise aatomiteks.
Üldrelatiivsusteooria muuseas seletab gravitatsiooni neljamõõtmelise aegruumi kõverusega. See kõverus tuleb aine olemasolust. Nii et me kukume sellepärast, et me oleme olemas. Kui üldse mitte kedagi ega midagi ei oleks, oleks aegruum võib-olla vähem kõver, ka gravitatsiooni oleks ehk vähem ja keegi ei kukuks kuhugi. Nii et, kui juba oled olemas, tähendab, tuleb ka kukkuda.