Odav loeng

Katkend Jonathan Burrows´i ja Matteo Fargion´i lavastusest „Odav loeng“ (Cheap Lecture, 2009), kus kaks etendajat räägivad rütmis muusikaliselt formuleeritud fraase kompositsiooni, aja, ruumi ning publiku ja etendaja suhetest.

See kuis publik

istub                  on

see kuis meie

peaks istuma.

Palun Looja               las nad

annavad meile      loa

mõelda end võitmatuks,

 

ja õnnista kondanlust

esireas

kelle pihta

pillasime

heldekäeliselt hõõguvat

vägivalda.

 

See siin          on

kõikidele inimestele

kes on pidanud

lõksu püütult

plaksutama

etenduse lõpus

mis neile ei meeldinud,

Palun andke meile andeks

see pidi vast olema

õudne                 andke

andeks,               see

pidi vast olema õudne

 

kuis aeg

möödus

nii                aeglaselt,

nii

aeglaselt,

see pidi vast

*

olema

õudne.

See kuis

aeg

möödus

nii

*

 

aeglaselt

*

*

 

Andke

andeks,

see pidi vast

olema õudne.

*

*

Ja iga kord

kui sulgesid silmad

juhtus midagi mis

pani sind mõtlema,

et ehk nüüd on ometi midagi vaadata,

ja sa vaatasid uuesti,                 ja

midagi ei juhtunud.

 

See kuis

sa kasvasid

meid vihkama,

eeskätt sellepärast

et mõnele

isegi meeldis

 

ja nad plaksutasid nii kõvasti,

et sa pidid plaksutama

õige pisut

et olla viisakas, mis

pani sind lõpuks

vihkama

kõiki.