„Ma pole päris õpetaja-õpetaja“

„Ma pole päris õpetaja-õpetaja. Olen kunstnik ja hetkel olen ma huvitatud sellest… Oleks see OK, kui me töötame selle kallal või on kellelgi muid ettepanekuid-soovitusi?“

See on tavaline remark, mida kasutan enda juhendatud kahe- või kolmenädalase töötoa sessiooni alguses. Või küsin: „Mille kallal te töötate?“ ja jätkan ühtegi vastust andmata selle küsimist läbi terve töötoa kestuse. Minu „õpilased“ on SNDO õpilased Amsterdamis, Casa Hoffmanni õpilased Curitibas, Brasiilias, ükskõik, kus maailmas, või kodus Berliinis.

Minu õpilased pole samuti õpilased, vaid kunstnikud; või vähemalt proovin ma neid nõnda näha, või panen nad silmitsi võimaliku erinevusega erialase töö ja nende enda ettekujutuse vahel iseendast.

Olen õppinud tantsu, koreograafiat ja kompositsiooni, kuid loobusin loengute andmisest. Võibolla selle tõttu, et tundsin, et parem oleks üritada saada enne kunstnikuks. Siis saaksin ju sellest niikuinii ammutada materjali tulevase õpetamise tarvis. Korrates üht anekdooti, tsiteerin oma vana head sõpra Beuys’i – paljastades end sedasi nii televisioonikahjustuse kui televisiooniharidusega lapsena – nimelt, suurim kunstiline ilmutus, mis on mulle osaks saanud, tabas mind selle vana tuttava käe läbi, kes kella 8-tes uudistes teatas, et ma olen kunstnik. Beuys’i sõnul on igaüks kunstnik, kui ta suhtub oma sotsiaalsetesse tegevustesse, oma ellu, oma mõtteisse ja kõigesse, mis sellega kaasneb kui kunstilisse protsessi. Inimkond on sotsiaalne skulptuur.

Milline kergendus, milline tunnustus kõrgemalt poolt! Mitte keegi teine, keda tundsin, ei saanud must aru, kui rääkisin ebatavalistest kujunditest, kummalistest mõtetest maailma kohta – tegin seda ajapikku aina vähem ja vähem. Keegi ei saanud aru, sest see ei olnud vastavuses maailmaga, nagu see oli.

Seega, kas on midagi hullemat tahtmisest seletada kunstnikule „kuidas seda teha“? Kunsti ilu seisneb pigem selles, et sellel pole õiget retsepti. Tehnilises mõttes, jah, võib anda edasi teadmisi ja omadanda neid, kuid hetkel me räägime kunstist – vähemalt nii mõistan oma tantsulis-koreograafilist tegevust kui midagi sellist, mis eeldab nähtavaid tulemusi.

Suur probleem traditsiooniliste tantsuakadeemiatega on see, et teatud tehnikate harjutamine, mis on sügavalt juurdunud õppekavadesse, tähendab seda, et õpilasi treenitakse esteetiliste valikute ja praktikate sooritajaiks/täidesaatjaiks, ja need antakse neile haritud tantsijatele koreograafide poolt, keda siis tol hetkel ainsana peetakse kunstnikeks. Kunstilisi, individuaalseid või diskursiivseid tegevusi, millega on võimalik luua ettenägematuid vorme, ignoreeritakse täielikult. Ma olen elus piisavalt tantsinud tegemaks selliseid üldistusi. Olen piisavalt higistanud nii balletisaalides kui Steve Paxton’i kontaktimprovisatsiooni tundides. Olen õppinud nii moderntantsu, post-modernset  kui ka post-post-modernset, hiljuti ka kung fu’d. Keha vajab treenimist. Kuid tänasel päeval ja suurenisti just viimase 50 aastaga on nii palju erinevaid lähenemisi välja töötatud, et võimalus on pakkuda väga varieeruvat ja mitmekesist programmi.

Ja kui see kõik pöörleb lõppeks inimeste ümber ja nende asjade ümber, millele nood inimesed annavad kunstilise vormi, mis on üleüldiselt inimlikud teemad, siis on mu küsimus järgmine: mis „tüüpi“ inimesi me tahame näha töötamas sellel globaalsel laval? Inimesi, kes ei lähe kaugemale kinnistunud vormide reprodutseerimisest, parimal juhul näitavad üht või teist variatsiooni? Või inimesi, kes on võimelised kunstiliselt mängima nende asjadega ja asjade keskel, millest me maailm koosneb, st kes suudavad töötada struktuuridega ja ülesehitavate faktoritega avamaks uusi, tundmatuid perspektiive maailmale?

Blasfeemia? Või suudab inimkond kujundada maailma vastavalt me soovidele ja nõudmistele? Kui see pole võimalik kunstis, kus siis veel?

Veel üks paljastus: küberneetika ekspert Heinz von Foerster ütleb, et me loome maailma oma igapäeva väikeste toimingutega. Maailm pole ette valmis(tatud), vaid saab loodud alati ja ainult siis, kui me seda teeme, sedasi nagu me soovime. Me ei liigu MAAILMAS; maailm KOOSNEB meie liikumis(t)est.

Seega ära ütle lapsele: „Ei, kaks pluss kaks ei ole viis, vaid neli“.

Me peaks ütlema: „Väga hea, see on suurepärane, räägi, kuidas sa selleni jõudsid.“

Maailma saab teha.

Kas kunsti saab praktiseerida või õpetada anakronistlikult? Kas kunsti saab üleüldse õpetada, on see üldse kommunikeeritav? Või on võimalik edastada vaid teatud struktuure, mille raames saavad kunstnikud veidi aega töötada? Sest kui kunst oleks selgesti määratletav, ei oleks meil vajadust selle üle arutleda. Aga isegi autotööstuses on erinevaid lähenemisi sellele, kuidas autot tuleks kokku panna. Küsimus on seega: kas me tahame õpetada välja kordeballetti või kunstnikke? On meie enda (esteetiline) sättumus piisavalt paindlik nägemaks liikumisi ja sääraseid mõtteväljendusi ja maailma, mis meie omaga kattuda ei pruugi? Mõnele õpilasele on liigne vabadus liiast.

„Palun, tee täpselt nii nagu ma ütlen“ – seda nõuet ei peaks kategooriliselt välistama, sest see võib olla ajutine lahendus kontekstis, mis selgelt võimaldab sel olla üks paljudest. Tõepoolest, nii mõnigi kord on vajadus kasuliku orientiiri järgi „vabaduste-maailmas“ silmaga nähtav, samas kui võime toime tulla vabaduse tagajärgedega tundub olevat puudulik. Vabaduste ulatus ja pakkumisel olevad võimalused teevad keeruliseks otsuste langetamise. Kuid see on koht, kus alles läheb põnevaks. See, millisele aspektile tähelepanu pööratakse muutub jällegi avatuks.

Minu juhendamise aluseks on tihti koreograafiliste süsteemide „funktsioonide tööriistakast“ (toolbox functions). See võimaldab erinevate teemade konteksti asetamist ja struktuuri kujundamist. Tegevus (action) avaldub kommunikatsiooniprotsessis, mis peegeldab nii üldsituatsiooni kui individuaalseid valikuid. Tavaliselt läheb praktika kaugemale eneserefleksiivsest post-modernsusest, sest teatud temaatiline kontekst suunab sama palju kunstnike tegevust (actions) kui kunstnike tegevus suunab konteksti. Mida selle raames täpselt peale hakata, on juba õpilaste endi teha. Struktuur pole ahendav-aheldav. See on ümberehitatav tugiraamistik, mis suunab teatud ideede võimalikku tõlgendamisvõimalusi, kuid ei anna vastuseid, kuidas seda teha.

Justkui keegi hoiaks vastamisi kaht peeglit, olles samas nii subjekt kui struktuur. Varjumine pole võimalik. Nagu ka sohitegemine.

Läbipaistev, kuid operatiivselt täielik süsteem (mis on konteksti „kinnitatud“), nagu lava/tantsija/publiku üksus seda on, nõuab osalejate poolt püsivat „toidet“.

Veel üks mu tavaline remark õpetamisel on: „Kunstnikuks olles peab suutma tegeleda kõigega ja suutma teha sellest kunsti. Kõigega. Nii banaalse kui peenega. Lihtsa ja keerulisega. Pole midagi, mida ei saa asetada loomingulisse konteksti, vastasel korral poleks seda olemas. Millegi olemas olemise fakt ja selle fakti teadvustamine on juba eos loominguline protsess.“

Üksuste süsteemsest ühendusest:

töötamine/õppimine, struktuur/kontekst, kunstnikud/õpilased, õpetaja/kogemus, peagi saavad õpilased teadlikuks sellest, kuidas hakkama saada omaenda maailmanägemisele seatud piiridega. Samuti saab ilmseks, et nende kunst toimib vaid läbi oma vastutustundlikkuse, kontekstitaju, enesetäiendamise, refleksiooni, edasise töötlemise jne ringkäigu eest hoolitsemise.

Et kunst toimiks, läheb vaja palju praktikat, informatsiooni, käsitööd, protsessi, talenti – tööd.

Kommunikeerida kunsti kunstniku seisukohast, osata teistega selle sees seda jagada, tähendab minu jaoks osata hoida teadmist mitte-teadmisest, kuidas toime tulla mitte-teadmisega, vallata mitte-teadmises tegutsemise kunsti, mitte teada, mida öeldakse järgmiseks, võtta riski väljendada nonsenssi või öelda „ma ei tea“; kõike seda, mis võimaldab olla loominguline, sest kusiganes me ei pruugi probleemi lahendamiseks standartset protseduuri, oleme juba loovad, tõepoolest, nii järjepidev on me loovus, et võime muuta isegi oma kinnisväljendeid.

„Ma pole päris õpetaja-õpetaja“ tähendab ka seda, et ma ei tööta pidevalt haridusasutustes. Ma olen kunstnik, kes ehitab sildasid. Kuigi õpetamistundide suur arv hoiab bürokraatiakulud miinimumis, ei kuku ma ometigi sellesse lakkamatu üleõpetamise võimalikku tuimusse. Neli või viis töötuba aastas, erinevate tuuride ja produktsioonide vahel, paistab mulle piisavalt mõistlikuna. Sedasi jääb mulle endiselt võimalus oodata pikisilmi järgmist töötuba ja arendada oma õpetajaoskust ühe (tantsu)sammu võrra edasi.

Nagu ma ennist ütlesin, on kunsti raske õpetada. Kunsti tegemine on samuti raske. Mis oleks veel loomulikum kui lasta kunstnikel teha kunsti haridusasutustes?

Oleks samuti kujuteldav töötada koolis kunstnikuna, mitte õpetajana. Luua, välja töötada seal teos, mitte õpetada.

 

Allikas:
TALK / 1982-2006
School for New Dance Develompent Publication: dancers talking about dance, 15 interviews and articles from 3 decades of dance research in Amsterdam