On vaataja ja vaatemäng ning nende vahel toimub alati midagi.

On saamine ja andmine ning nende vahelises suhtes on alati miski.

On ootused ja reaalsus ning nende vahel on alati miski.

Mitte miski pole hetkel olulisem, kui see, mida sa praegu loed. Eriti veel, kui see miski püüdleb läbi erinevate meelte ühtse eesmärgi poole.

Performance with subtitles” uurib situatsioone, kus etendaja on vaataja ja etenduse vahel. Kas tähelepanul on suund? Subtiiter on tõlgendaja, vahendaja, abistaja, sekkuja, häirija harjumuspärasuse ning harmoonia teenistuses. Olenemata rollist, on oluline olla pidevalt kohal. Sünkroonsus on märk ajastust, mil tõlkeprotsesside tões pole aega ega põhjust kahelda. Informatiivsus on saavutanud võidu ilu üle. Piisab vaid hetkest, mil pilk peatub teksti lõputus jadas.

Tähelepanu etendajal on töövõit, subtiitrile on see olemuslikult sisse kodeeritud.

Mu olemus on seos.

Mu olemus on selgus.

Mu olemus on selgitus.

Loen/jälgin/analüüsin/mõtlen: järelikult olen hetkes.

Lavastus kajas

Tähelepanek: Henri Hütt murendab tähti. Kaarel Kressa. 22.10.2015. EPL

Informatiivsus või ilu? Arvustus subtiitritega. Madli Pesti. 30.10.2015. Sirp