Kui Sõltumatu Tantsu Lava kinni pandaks, läheksin tööle pagarikotta või aednikuks

Mõtlesime, et peaks Triinuga ühe intervjuu tegema Kuu Kirja tarvis. Nii mõnedki on küsinud me käest, et mis on ikkagi Triinu roll selles majas ja mis asja ta ikka ajab! Pole ta nagu ise kunstnik, pigem ametnikutädi ja mis ambitsioon võib küll sellisel olla STL´i vedades-juhtides. Mõtlesime, et võiks siis järele pärida, ega ise ka ju päris täpselt veel ei tea…

Sveta: Alustame sellest, et miks loodi Sõltumatu Tantsu Lava, tollal siis Sõltumatu Tantsu Ühendus?  Kelle idee see oli? Ja kuidas sina punti sattusid?

Triinu: 2005. aasta sügisel see loodi ja idee tuli tollal aktiivsemate tantsukunstnike poolt. Üks jõulisemaid ja suuremaid tagantlükkajaid oli Fine5 tantsuteater, siis oli seal veel Zick Tantsuteater, Anu Ruusmaa ja Pärnu Kaasaegse Tantsu Ühing. Kanuti Gildi SAAL oli küll olemas, aga need, keda ma praegu mainisin, leidsid, et see pole piisav, et see siiski ei kata kõigi tantsukunstnike huvisid ja et meil on vaja alternatiivseid organisatsioone sellele lisaks. Ja kui ministeeriumis tekkis võimalus eraldada tantsuagentuurile, tollal nimetati neid siis tantsuagentuurideks, väike toetus, sai Sõltumatu Tantsu Ühendus tekkida. Mina sattusin sinna lihtsalt selle pärast, et tollal käies Fine5 tantsuteatri koolis tantsimas (ja kusjuures ma päris pikalt käisin seal tantsimas, oma 7-8 aastat, niiet naljaga pooleks võib öelda, et olen ka Tallina Ülikooli koreograafia osakonna lõpetanud) olles ise sel ajal hoopis teise ala peal, nägin kuidas nad seal „voodi all“ nö toimetasid lavastuste väljatoomisega ning kuna mu enda haridus ning spetsialiteet oli tol hetkel turundus, mõtlesin, et äkki ma saaks kuidagi neid aidata. Just produktsiooni mõttes tundus, et saaksin mingeid asju paremini ja kiiremini korraldada ja vabatahtlikult hakkasin neid aitama. Ministeerium toetas uue agentuuri teket klausliga, et see ei jagaks toetuse kunstnike vahel laiali, vaid et oleks ka selline inimene pundis, kes hakkaks tegelema valdkondliku arenguga. Mõte oli ka selles, et see raha ei läheks ainult ühele kunstilisele trupile, et sellest saaks siis selline organisatsioon-tantsuagentuur, mis pakuks võimalusi paljudele tantsukunstnikele.

Sveta: Kuidas juhtus see, et sa sattusid selle organisatsiooni etteotsa?

Triinu: Tegelikult siis sattusingi! Et see bürokraatlik „loomine“ jäigi minu peale, mina koostöös liimetega juriidiliselt teostasin selle loomise ja need, kes selle taga olid, olid selle mittetulundusühingu ja ühenduse liikmed. Mina sain uue agentuuri juhatajaks ja hakkasin STÜ tegevusi ellu viima.

Sveta: Minult on viimasel ajal, olles STL´i maja nö ametlik nägu nüüd kaheks järgnevaks aastaks, küsitud, et miks on Triinu seal eesotsas – ta pole ju ise kunstnik. Kas sa näed selles vastuolu? Kas sinu arvates peab loomingulist maja juhtima-juhatama inimene, kes on nö kunstikauge, kuigi sinu puhul on see muidugi vaieldav. Kuidas sina reageerid sellisele asjale?

Triinu: No muidugi oleks ideaalne kui oleks minusugusel administratiivsete oskustega inimesel ka kunstiline visioon-pagas, aga ma olen ikkagi STL´i üks loojatest ja ülesehitajatest, et ses mõttes on väga loogiline, et ma siin praegu olen. Ma arvan, et tantsust ma nii kauge siiski pole, et ma sellest aru ei saa…Ses mõttes, et kunstilises protsessis ma pole osalenud ja laval pole olnud, ma pole jah kunstnik..

Jürgen: Teisalt, kui teatrijuht on ühtlasi loominguline juht ja samas ajab ka majanduse poolt, siis võib juhtuda see, et kogu maja ongi tema nägu.

Triinu: Ma olen samamoodi mõelnud, et ma tean ju mis on minu tugevused ja kuidas-kus neid saab kasutada ning teisalt kunstilise poole otsuseid tahame just ära anda teistele – sellest ka näiteks iga kahe aasta tagant vahetuvate residentide mõte. Võibolla seetõttu puudub ka ühtne läbiv kunstiline mõte meie programmil, aga eesmärgiks polegi mingi ühe kindla nägemuse arendamine. Eesmärgiks on anda nende nägemuste realiseerimine siiski kunstnikele endile.

Jürgen: Kuida on STL´i teekond välja näinud? Alguses oli ju selge agenda, miks ta loodi, kas STL on sinu jaoks muutunud selliseks nagu ta algsena mõeldud oli või? Mul on tunne, et see teekond on kindlasti olnud käänulisem ja see pole ka halb, kui ta on kuskile mujale algsest mõttest jõudnud, aga kuidas sina seda teekonda näed ja tajud? Mis on olnud selle teekonna keerulisemad sammud, vapustused või viperused?

Triinu: No alguses me tegelesime kõige rohkem nende tantsukunstnikega, kes olid organisatsiooni asutajad-loojad, me produtseerisime kõige rohkem nende lavastusi ja aitasime neid kõige rohkem. Algusest peale oli samas mõte, et ühendus peab olema vaba selles mõttes, et ka teised tantsukunstnikud saaksid ligi, ja et saaks teisi tahtjaid toetada ja arendada, et valdkond tervikuna hakkaks arenema, see on ka üks põhjus miks sai Premiere loodud – et anda signaal, et oleme avatud kõigile noortele, kõikvõimalikele tantsukunstnikele, et me pole kindlate rühmituste produtsent. Eesmärgiks on ikkagi valdkonna areng.

Jürgen: Kas see on tekitanud pahameelt ka kelleski? Näiteks mõnes asutajaliikmes?

Triinu: Algselt ühendus töötas väga põhjalikult ja järjepidevalt, kaks-kolm aastat teatud rühmituste-inimestega ja siis edasi mõne teise kunstniku-rühmitusega ja alati need nö üleminekuhetked, kui sa hakkad teistele ka tähelepanu pöörama, saab keegi teine või eelmine jälle selle tõttu vähem tähelepanu. Vot need on alati kõige raskemad hetked olnud, eriti neile, kellelt suurem tähelepanu koondub mujale. Ses mõttes, kui ühendus oleks ainult nö teenindanud ja manageerinud ühte-kahte teatud truppi, poleks see enam Sõltumatu Tantsu Lava, siis me oleks vaid management.

Sveta: Kes Premiere mõtte välja käis? Hetkel läheb sari juba rahvusvaheliseks, aga kuidas alguses käima see käima läks? Milline on Premiere teekond olnud?

Triinu: Kõige tähtsam oli anda märku sellest, et ühendus on avatud erinevatele tantsukunstnikele, sest see võiski alguses tunduda justkui Fine5 management, aga see polnud ju see mõte, miks organisatsioon loodi. Et selgemalt anda märku, et ka teised on siia oodatud ja teretulnud, saigi Premiere´i sari loodud: et leida uusi noori, kellega koostöös ka ühendus saab kasvama hakata. Oluliseks mõtteks oli anda esimene toetus värskelt alustavatele kunstnikele. See mõte, et lihtsalt kutsuda Kanutist kedagi üle meile tegema, ei tundunud ka eriti perspektiivikas, siis poleks ju Sõltumatu Tantsu Ühendust vajagi olnud. Pigem oli mõte hakata ise toetama ja sealt edasi äkki juba koos edasi liikuda ja kasvada. Alguses käisime ise lõpudiplomite töid vaatamas ja kutsusime ise Premiere´ile noori, kuid mingi hetk läksime open call´i peale üle. Ja muidugi esimestel avatud kutse aastatel oli ta selline nigelavõitu, nagu hetkel värskelt väljakäidud rahvusvaheline kutsung, et kohe ei saa asja käima, aga igal juhul on see open call minu arvates õigustanud ennast, sest kandideerija peab ikkagi läbi mõtlema, mida ta teha tahab ja kuidas. Enne seda oli see mõte, et kutsume kedagi „ et tule tee meile midagi“ ja noh, nüüd kui inimene juba kandideerib, siis ta vähemalt teab miks või milleks ta seda teeb.

Jürgen: Et mis on ta agenda Premiere´ile kandideerides..

Triinu: Alguses me jah kutsusime ise, aga ega me ju ei teadnud, kas need kutsutud noored üldse tahavad koreograafiaga edasi tegeleda. Premiere´i sarja jaoks on oluline, et see poleks ülikoolipikendus, selle sarja peaks leidma üles need tüübid, kes tahavad saada tantsukunstnikeks.

Jürgen: No igalt kursuselt jääbki nö koreograafiks vist…

Sveta: Paar tükki..

Triinu: Ja eesmärgiks on see, et just need tüübid, kes tahavad sellega tegeleda, selle ka üles leiaks, et see poleks selline „et ma ei tea, mis ma oma eluga peale tahan hakata, a vaat Premiere pakub siin pooleaastast kena äraolemisevõimalust“.

Jürgen: Kas sul on mure ka pealekasvava põlvkonna pärast? Et ei tulegi ühel hetkel enam neid noori, kes tahavad teha?

Triinu: No numbriliselt ikka ju tulevad, aga sisuliselt…

Jürgen: Praegu tundub, et Viljandis tuleb sellist elevust, et midagi tekib, on tekkimas, aga mis asi selle Tallinna Ülikooliga on? Tundub, et nemad seda Premiere ´i sarja üles ei leia? Vähemalt seda viimast kutsungit vaadates..

Triinu: Üks asi on tantsimine, teine lavastuse tegemine. Kui sa tahad lavastust teha, peab sul olema ikkagi mingi mõte, sul peavad olema vahendid, et sa suudad sellega ka publikuni jõuda, lihtsalt tantsutehnikast ei piisa, et olla koreograaf-lavastaja, et tulla nö tantsulavastusega välja. Minu arvates seda oskust jääb praegu puudu, võibolla olen ma ülekohtune, aga mulle tundub, et Tallinna Ülikooli poolt tuleb seda vähem, et viljandlased on selles suhtes võibolla avatumad..

Jürgen: See üldistusvõime, abstraheerimisevõime, mingi pilk-visioon, oskus kõrvalt näha ja analüüsida oma tegevust..?

Sveta: Loomulikult kool on selleks, et anda sul mingi kontekst ja vahendid, aga ega see kedagi veel kunstnikuks tee. Keegi ei sunni sind vabal ajal etendustel käima, lugema, ennast arendama, see on inimese enda asi..

Triinu: Vaata, ma olen aru saanud ka sellest, et paljudel puudub see kunstnikuambitsioon, paljud, kes lähevad õppima tantsu ei näe ennast kunstnikena, vaid tahavad õppida eelkõige tantsutehnikat ja nad näevad ennast tantsuõpetajatena..

Sveta: ..mis on ju täiesti okei ja vajalik..

Triinu: ..või ma ei tea, näevad ennast tantsuseadeid tegemas, aga STL ju nendega väga palju ei tööta, meie otsime siiski tantsukunstnikke.

Sveta: Samas on meil peale kasvamas ka selline põlvkond, kes ei lähegi esmajoones ei Tallinna ega Viljandisse, vaid välismaale ja ausalt, kui mina oleks hetkel 19, siis ma ka pürgiks välja siit, ma ei läheks enam TLU-sse. Need noored, kes praegu peale tulevad ja kes tegelevad tantsuga, nad on nii palju näinud-kogenud selles vallas, üles kasvanud Kanuti ja STL´i tegemiste peal, et neil ei olegi mõttekas jääda siia, nad ei arene siin. Mitte, et ma tahaks kuidagi meie haridusasutusi maha teha..

Jürgen: Pärast saad selle osa intekast maha võtta ju!

Sveta: Aga miks ma peaksin! Ma tõesti tunnen nii, kui ma oleks praegu nt Johhani või Netti vanune, ma pürgiks ka mujale õppima…

Jürgen: Kas selle tõttu ka näiteks Premiere on otsustanud laieneda rahvusvaheliseks?  Et luuagi seda võrku?

Triinu: Siin on nagu kaks mõtet, et miks Premiere läheb rahvusvaheliseks. Esiteks, valik Eesti tüüpide vahel on pea olematu, et ei saagi rääkida enam mingisugusest valikust. Teiseks, mina näen samamoodi, et kui sa tahad-näed, et sinu otsus on olla tantsukunstnik, ja sa tahad sellega tegeleda, siis sa ei saa enam mõelda Eesti piires, sest see ei tule lihtsalt välja. Siin pole piisavalt publikut, piisavalt võimalusi, nii arengu kui rahalises mõttes. Sa pead mõtlema, et su regioon, tegutsemisala, on suurem kui Eesti ning ausalt, mul on endal juba igav seda Premiere´i teha vaid Eesti-põhiselt, mingit hasarti ei ole enam, valik on nigel, ja eesmärk on tekitada rahvusvahelisusega mingitki põnevust, uusi väljakutseid. Selles mõttes, juba need eestlased, kes saavad Premiere´i karussellile, saavad juba ise rahvusvaheliselt midagi teha, mingit regioonipikendust-laiendust, networking´u võimalusest rääkimata, teiseks tuleb sealt ka tõenäoliselt tugevam väljund, sest põld on suurem.

Jürgen: Kas sa oled kurb ka, kui sinna ükski Eesti koreograaf ei pääse või ongi see selline wake up call?

Triinu: No ma olen täiesti kindel, et alguses eestlased ikka pääsevad, ainuüksi juba selle tõttu, et Eestis on Premiere´i-teadlikkus nii tugev, teistes riikides on ta veel väike, see on esimene põhjus, nii et esimestel aastatel läheb meil tõenäoliselt hästi, aga ehk paari aasta pärast võib jah tulla see, et…Kui mujal tõuseb see teadlikkus sellest sarjast, siis võibolla tõesti juhtub see, et ühtegi eestlast Premiere´ile ei pääse. Selles mõttes, et loomulikult oleks ma kurb, aga leian, et see on ikkagi ka vajalik wake up call.

Sveta: Okei, jätame Premiere´i rahule ja küsiks natuke teisest ooperist küsimuse. On sul olnud konflikte kunstnikega, kellega sa oled pidanud STL-is koostööd tegema? On kunstnikud sinu arvates kapriissed ja nõuavad mingeid imeasju produktsiooni poolelt?

Triinu: No kas just konflikte on olnud, aga erinevaid arusaamisi asjadest on muidugi olnud. Sestap on minu eesmärgiks selgelt kunstnikele mõista anda reaalsest olukorrast ja alguses ma tõesti võtan palju aega selleks, et kunstnikega maha istuda ja rääkida põhjalikult sellest, milline meievaheline koostöö on üldse võimalik, mida STL võimaldab. Vahel tullakse meie juurde ootusega, olles nt teises majas juba töötanud, mida meie maja ei saa realiseerida. See on natukene ülekohtune, iga maja saab töötada oma võimaluste piires ja no kõiki tähti ma ei saa kunstnikule ka taevast alla tuua, pigem olen hästi konkreetne seletamaks, mis on siinne võimalik mänguruum, et kui kunstnikule sobib, siis mängime, kui ei, siis ega ma ei saa kedagi sundida mängima nende võimaluste piires. Ses mõttes, kui kunstnikule see ei sobi, siis ma aktsepteerin seda täiesti, ma ei saa ju öelda, et mis siis, aga tee ikka, see ei tule ju välja! Ei saa ju ennast lõhki tõmmata. Meie administratiivne võimekus oleme ju mina ja Oliver. Teisalt, ka minu ootused lavastustele on tihti suuremad kui see, mis lõpuks välja tuleb. Aga see pole põhjus riidu minekuks ega pettumuseks. Koostöö, mis on saanud toimuda usaldusväärses õhkkonnas ja mõlema poole maksimaalse pingutusena, loob eeldused õnnestunud tulemuseks teatrikogemuse näol. Ehk olukord, kus lavastus on õnnestunud ja sellele on ka piisavalt publikut, seda hetke saabki lugeda bingoks, kus produtsendi ja kunstniku koostöö tulemusena on sündinud uus ja rikastav teater. Ses mõttes on mängureeglid paigas ja kui juhtubki, et näiteks kõik kunstnikud ütlevad STL´ile mingi hetk ei, siis on see väga hea signaal maja kinnipanemiseks. See on väga okei!

Sveta: No aga kujutame ette, et STL pannakse kinni, mida sa siis tegema hakkad?

Triinu: Ma tahaksin pagaritöökojas töötada, saiu teha, talvel! Ja suvel töötaksin botaanikaaias, saaksin taimedega tegeleda!

Sveta: Ma vaatan, et sul on juba alternatiiv välja mõeldud! Et vaikselt loodad juba, et..

Triinu: Ei, ei! Lihtsalt rasketel hetkedel on hea mõelda, et ka näiteks sellised lahendused on olemas.

Sveta: No okei, eeldame, et STL jääb püsima ja sa ei lähe pagariks ega botaanikaeda veel niipea. Mis on su ambitsioonid seoses selle majaga? Mida sa soovid STL´ile?

Triinu: Hetkel läheb siin majas STL´il kolmas hooaeg ja tohutult auru on läinud, et saada toimima see maja, see saal siis. Olukord on selles mõttes natuke hüsteeriline, mina ja Oliver oleme kaks inimest, kes ühtpidi juhivad või püüavad käimas hoida seda maja, samal ajal olen ma ka produtsent kõikidele meie lavastustele ja Oliver on tehnik. Näiteks kui „Käik“ läheb nüüd kolmeks nädalaks Hiina tuurile, siis STL tuleks ju kinni panna selleks ajaks kui meid pole, sest pole inimesi, kes seda haldavad. Siin tekibki küsimus, kuidas tagada, et kaks inimest saavad nii sisu toota kui maja käigus hoida. Paras väljakutse on mõelda, kuidas panna maja paremini toimima, selge see, et siin on ühe või kahe inimese koht veel täitmata, aga sinna otsa tuleb juba finantsiline aspekt. Selle valguses on hästi raske mõelda ambitsioonide peale, prooviks esmalt sellisena seda maja käigus hoida nagu ta praegu on.

Selles mõttes on hetkel minu jaoks hästi olulised maja residentide programm ja Joanna liikumisSESOONID. Nende projektide najal tekib mingi järjepidevus, et tegu pole ühekordsete  projektidega – tegijatel on väga selge kunstiline nägemus sellest, mis nad teevad või teha tahavad. Ja kogemuse mõiste loomulikult, et ma võin ju pagariks minna, aga ega see tegelikult tähenda, et STL´i peab kinni panema, seda on selle kümne aasta jooksul päris hästi töötama saadud ja meil on usaldus teatud ringkondades, teatud toimivad kokkulepped, oma koht kunstielus ja seda kõike ei tahaks kuidagi lõhkuda. Järjepidevuse mõiste on väga oluline ja see võiks olla suuremaid väärtusi, mida STL võiks juurutada ja edasi kanda. Suund, kus kunstnikud ise oma pikemaajalisi programme siin majas ellu viivad, see võiks jääda ja kui me suudame olla toetav ja vormistav platvorm, mis aitab neid programme ellu viia, siis on ju hästi!