Keha kogusumma soolos

„Femmaaži“ taustal on ehk hää ja paslikki teha väike pilguheit soolo tähendusse ja ajalukku nüüdistantsus, sestap valisime ühe säärase sisukama-kiusakama essee.

Kuidas on juhtunud, et paljud nüüdistantsu revolutsioonilised tööd on olnud tegelikult soolod? Isegi, kui me oleme harjunud mõtlema, et tantsul on olemuslikult sotsiaalne mõõde, et see leiab peamiselt aset, kui palju kehi on koos, püüan liikuda selles essees vastupidises suunas ning järgin prantsuse filosoof Didi-Hubermani mõtet: võib-olla on see just soolo, kus tants on kõige nähtavam. Kindlasti kehtib see paljude tantsu-ideede puhul, mis 20. sajandi vältel on üritanud vabastada, laiendada või vaidlustada arusaamu tantsust: enamik neist väljakutsetest ongi esitatud üksiku keha tantsuna.

Sestap ei saagi imestada, et modernset tantsu on juba 20. sajandi hakul tajutud modernse üksinduse ja sõltumatu individualismi otsinguna, kus vabastatud keha liikumine on tihedalt seotud kaasaegse elu avaldumisega; ainuline keha on iseseisev keha, mis suudab luua esteetilist vormi ja väljendust läbi iseenda. Keha vaba liikumist oli võimalik avastada just läbi eraldatuse, mis omakorda võimaldas kehal eristada end nii muusikalisest, koreograafilisest kui tähistuslikust käsuliinist. Üksinduse tantsu pühitsesid näiteks lausa absoluutse tantsu avaldumisena sellised poeedid nagu Valery ja Mallarme, hiljem saavutas see peaagu müütilise dimensiooni Isadora Duncani tantsus. Eriti varajaste tantsupioneeride töödes esineb ainuline keha ülima esteetilise jõuna, mis tõukab käima sõnumeid ja tegevusi üksinduses, on lätteks liigutuste loomisele ning eneseväljendusele, olles samal ajal ka ainulaadne tööriist kunstnikule, kes avastab läbi tantsu, milleks keha on võimeline.

Aga kas me ei peaks tõrjuma soolot tänapäeval kui midagi, mis on enamjaolt seotud varase 20nda sajandi eneseavastusega, mis oli varajastes tantsukatsetustes tugevas harmoonilises ühenduses kehaga? Mida saab sooloformaat öelda meile tänapäeval tantsu kohta, pärast jõulist kriitikat autentsuse ja individualismi pihta,  modernistlike emantsipatsiooni- ja liberatsiooni-ideede läbikukkumine ajal? Mida on sel veel pakkuda neoliberalismi ajastul, mis isegi radikaliseerib üksikuid loomeavaldusi kestvaks enese-leiutamise, vaba tahte ja enese-transformatsiooni protsessiks?

Mida saab tänapäeval öelda ainulise tantsiva keha kohta? On tõsi, et moderntantsu algusaegadel oli sooloakt peamiselt suguluses ehtsa ja ekspressiivse keha esiletoomisega, mis avab end sellisena läbi üksiku, kuid sooloakt tuleb tagasi väga jõulise kaadervärgina neoavangardistlikes eksperimentides, mil pole palju pistmist üksioleku olemuse mõistmisega.

Sel korral on üksiku keha väljendus töös performance-kunstis ja postmodernses tantsus, esitades väljakutse kunstiliste aktide väljendusviisidele ja piiridele, nihutades rajajooni erinevate distsipliinide (eriti tantsu, visuaalse kunsti ja muusika) vahel. Enamasti on see just ainuline kunstniku keha, mis ületab meediumide piire ja pärib selle järele, kuidas kunsti saab üleüldse teha (kuidas saab maalida maali, muusikat komponeerida, tantsu tantsida). Kirjutades 60ndate aastate soolotöödest, vaatleb etendusteoreetik Rebecca Schneider, kuidas soolo on tihdalt seotud mingi spetsiifilise žanri või distsipliini olemise lakkamisega.

„Koos soolo tõusuga näeme maalikunstnikku muundumas tantsijaks (Pollock); maalikunstnikku muundumas näitlejaks, kes maalib või tähistab oma keha kui lava (Carolee Shcneemann), arhitekti, kes ehitades struktuuri muundub autoriks, kes tantsib seda struktuuri (Robert Wilson); tantsijat, kes muundub ooperiloojaks (Meredith Monk), kontseptuaalset kunstnikku muundumas muusikuks (Yoko Ono); muusikut muundumas maalikunstnikuks (Le Monte Young). Iga sellist sooloks muundumist joonib alla mittemuundumine – teatud liiki topeltkäik (…)“ (41).

Sellest vaatepunktist pole soolo neoavangardsetes eksperimentides kuidagi seotud keha ja selle sisemise liikumise avanemisega-ilmutumisega, vaid pigem pideva ümberpaigutumisega, ristumise ja ümberjutustamisega: soolo on peamine formaat kunstilises praktikas, mis töötab enamiku ajast vastu selle ainulisele staatusele. Keha ainulisus ei kerki mitte liikumise avanemisega kehast, vaid loomise aktist endast, kus keha uuritakse kui materjali ja tööriista, ilma tahteta ainesena, liikumise algosisena. See on siis hoopis materjali ainulisus, mis kerib end ajas ja ruumis lahti.

Uuesti korratakse sooloakti tantsukunstis just 90ndatel (nagu Xavier Le Roy, Jerome Bel, Juan Dominguez, La Ribot jne), mille eesmärgiks polnud mitte ainult nihutada tantsumaastiku piire ja esitada väljakutseid tantsu ja katkematu liikumise liigagi ilmselgele suhtele. Sellele lisaks testiti ainulise kunstniku loojamina ja ka paljastati kriitiliselt otsene seos keha ja ta kunstniku (keha ja ta autori) vahel. Kunstniku ainulisuse ning keha ainulisuse vaheline suhe painab nüüdistantsu läbi kogu selle ajaloo ja on kirjeldatud Isabelle Launay poolt kui „seestumise ajalugu“.

Tundub nimelt justkui tants kuuluks tantsija kehale ning tantsuteos on kui mitmeid kordi kogetav autorimina (geeniuse) või kvaasimaagilise loomuse kehastumine; „sestap ka viitamine tantsus oli tinglikult keelatud“.

Seestumuse ajalugu lööb muidugi õitsele sooloakti pühitsemisega sisemise mina avanemiseks, mis oli olemuslik soolole 20. sajandi alguses. Samas on see tugevalt seotud kunstiliste väljunditega 60ndatel, kus seestumus ei ole niivõrd seotud mina-olemusega, kuivõrd kunstniku tõstatatud kontseptuaalse sihiga. Kuid see on jällegi soolo, läbi mille ainulisuse kriitikat esitatakse, uued ümberhindamised on esil läbi sellesama üksiku performatiivse keha. Mitmes hiljutises lavastuses esineb ainulisus justkui mitte kunagi täide läinud kehastumisprotsess, eksperimendi üksildus, mis on alati kergelt idiootne ja kohmakas,  või paljastub lõpmatu fragmentide jadana, akt, mis jääb alati poolele teele, ning mis on jõuline kehaline akt, kus keha pelgalt ei liigu, vaid seda liigutavad erinevad jõud.

Seega võime lõpetuseks öelda, et soolo on üsnagi paradoksaalne formaat, mis ei ole üldsegi kõige sobivam väljendamaks ühte, vaid vastupidi: soolo on alati rohkem kui üks. Soolo on niivõrd intrigeeriv formaat, sest see annab võimaluse järjepidevalt õõnestada omaenda vundamenti ning paljastada, kuidas „soolo tegemine“ ei ole teps mitte seotud vaid keha ainulisusega, liimituna kokku kunstilise akti enda ainulisusega. Üksik keha hoopiski õõnestab tasakaalu keha ja üksiku kunstiakti vahel, loomise ja selle esitamise vahel, liikumise ja mina vahel, kehas on alati midagi vähemat ja enamat korraga töös, liikumise puudumine käib käsikäes selle ohtrusega. Soolo seega osutub hoopiski mina või enese kriitika tandriks, jäärapäiseks rünnakuks suunavale liikumisallikale, mässates igasuguse sihiliku arusaama vastu kehast kui isepöörlevast rattast.

Soolo ainulisuses on kehale esitatud väljakutse kui ainsale liikumise kineetilisele allikale ning kinesteetiline virtuoossus on paljastatud miskina, mis ei saaks olla kavatsuslik. Vastasel juhul oleks kehad kõigest liikumise anumad, nende kinesteetilisele südamikule vastaks purskkaev pargis, üksik muundumise allikas. Kehad on aga pigem maastikud, erinevate liikuvate jõudude osised, tehtud teistest ühenditest, kus on raske eraldada ühte ja paljut, on lausa võimatu tõmmata piiri keha ja ruumi vahel, keha ja selle edasitungi vahele ajas. Tants muutub nähtavaks soolos, küll aga mitte sellepärast, et see on taandatud ühele kehale, vaid sellepärast, et ainuline keha on olemuslikult mitmuslik ning see on ka põhjuseks sellele, miks tants võib muganduda hoopiski erinevasse vormi-meediumi.

Et seisame silmitsi rohkete soolo-otsingutega etenduskunstis ja samal ajal ka radikaalse kultuurilise subjekti individualiseerumisega, mis käib kokku neoliberaalse arusaamaga isiklikust vabadusest, on selline arusaam tänapäeval keskne. Mida saab arutlus soolost tuua aega, mil sotsiaalne isolatsioon muutub üha enam tavaliseks kaasaegse majanduse tootmise tagajärjeks, ning näib, et meil oleks vaja pigem kinesteetilisi teadmisi koosolemistest selmet kuidas olla üksi.

Mitmed tänapäeva tantsuotsingud lähevad tagasi tantsu koreograafiliste aspektide juurde, mõeldes ümber viise, kuidas kehad liiguvad koos, jõudude ja joonte sotsiaalsele ja esteetilisele vahekorrale. Siiski ka soolo saab visalt jätkata väga revolutsioonilise formaadina, eriti sellepärast, et see saab küsimuse alla seada kõige lihtsamat arusaama subjektsusest kui kogu liikumise allikast, paljastada selle mittesihipärase materiaalse keha, mis justnimelt läbi üksinduse teeb teatavaks, et see ei saa kunagi olla lihtsalt üks keha.

Soolo ei ole isolatsiooni praktiseerimise formaat, vaid üksinduse kehastumus, mis, nagu filosoof Artemy Magun kirjutab, ei ole mõeldud mõistmiseks ühtsuse/ühtekuuluvusena, vaid igatsusena minna endast kaugemale. „Tõepoolest, momendil, mil inimesed tajuvad asja üksindust, pole kumbki enam üksi. Või siis, sellepärast, et nad kohtuvad üksinduses, on kumbki tõeliselt üksinda, koos“ (23). Selles mõttes on keha soolos alati kogusumma, mitmuslik maastik, oma olemuselt eos koreograafiline segadik, mis pidevalt tõrjub enda taandamist ühele numbrile – numbrile üks. Ainult selline kogusumma saab võidelda sotsiaalse isolatsiooni vastu, mis eirab pluraalsust meie kehades ning suunab subjekte sotsiaalse ja tehnoloogilise masinavärgiga saama hulgaks, mil samal ajal on üha raskem ja raskem kohata teist. Keha soolos võib näha võimsat formaati õõnestamaks fetišeeritud lähenemist individualisatsioonile ning tellimusele pidevaks transformatsiooniks. Subjekt liigub, sest seda saab liigutada, see on vastureaktsioon, eriti üksinduses.

Kirjandus:

Georges Didi-Huberman: Le Danseur des Solitudes, Les Éditions de Minuit, 2006.
Isabelle Launay: Citational Poetics in Dance: . . . of a faun (fragments) by the
Albrecht Knust Quartet, before and after 2000, 2012, Congress on Research On Dance, 2012.
Artemy Magun: Unity and Solitude, Politics of the One, Concepts of the One and Many in Contemporary Thought, Bloomsburry, 2012.
Rebecca Schneider: Solo, Solo, Solo, After Criticism: New Responses to Art and Performance, edited by Gavin Butt. Blackwell, 2001.