Jürgeni kurblik profaanikiri kogudusele

Osa 1: Tantsumaastik

Tantsumaastik ei asu me kultuuriajakirjanduse- ja mõttemaastikul üksi ega iseseisvalt, tema kohal kõrgub (või ümber laiub?) suurelt kultuurimaastik, noh, sääl on veel ka kirjandusmaastik – kujutate ette seda sõnarägu! – ja kas või soine, olematu põhjaga poliitilise kultuuri maastik.

Kui guugeldada, siis saab märksõnale „tantsumaastik“ veidi üle 4000 vaste, seda oleme me (küll peamiselt teisi viidates) ka ise kasvatanud. Nüüd siis eriti suurelt ja põhjalikult.

Asi on selles, et tahtes kirjeldada „kogu tantsus toimuvat“ või kaasaegse tantsu ringkonda ja tegemisi-lavasid Eestis (ja kustahes) laiemalt, lipsab see inimestel nii kergesti üle huulte või näppude alt klahvidele: tantsumaastik! See on metafoor, eks, me saame kõik aru, et see võimaldab hõlmata tantsu ümber pöörlevat (metafoor!) sotsiaalvõrgustikku (metafoor!), aga ka vajadusel kogu diskursust (mis on samuti veidi pärssiv mõiste, kõik need hämarate metsahõimude sõjahõiked: „parrradigma-parradigma!“), mida kuraator, satanaator ja paganaator juhtida ja kujundada püüavad.

Ja inimkond on kultuurist ja iseendast rääkimisel ju harjunud kasutama väga kulunud ning probleemseid kujundeid, selles pole iseenesest midagi uut. Lihtsalt – aasta-aastalt hakkab see „tanstumaastiku“ (ja „kultuurimaastiku“) mõiste enam häirima. Sest see võimaldab visualiseerida/kirjeldada maailma tugevasti moonutavalt.

Milline on siis me tantsumaastik? Kuskil on tolmunud kullakarva lossides elavad balleti-inimesed aga suurema jao tantsu-arusaamast katab rahvatants (tantsupidu!), mis on käegakombatav enamikule eestlastest, tohutu põlulapilagendit sumedate teeradade ja metsatukkadega. Siis on moderntants oma stiilikoolidega, barokenrollselt lokkav, aga matkib ka juba toda balletilossi. Siis kaasaegse tantsu veidi ohtlikum slumm, selle suured vanad tegijad (Fine 5), uued näod … Ja kaasaegse tantsu sees? Milline on kaasaegse tantsu maastik?

Nii kukub paratamatult välja, et tantsumaastik on hierarhiline mõiste: isegi kui me mängime Tolkien’ilikku maailma, siis kuskil asuvad olulisemad kindlused, kääbikud ei ole kunagi nõidhaljdad jne. Keegi elab mäe otsas, keegi soo taga.

Veel raamistavam on aga selle mõtte samatasandilisus. Järsku me räägime hoopis tantsusupist? Tantsufluidumist? Tantsuversumist, kus eri tasandi-aegade maailmad eksisteerivad korraga, aga neist kõneldakse eri keeli, need ei saa kunagi kokku – mis reaalselt ongi juhtunud.

Tantsumaastik ei ole kasutamatu mõiste, ta ei kuulu ajaloo kolikambrisse, on kinnismetafoorina ikka veel kriitiku või teoreetiku teenistuses. Aga seda pruukides peaks enesele teadvustama, millest me kõneleme. Kas samatasandilisus, kas hierarhilisus-ruumilisus on meie püüdlus selle maailma kirjeldamisel?

Nt Tantsuinfo Kuukiri aprillist 2013 toob meile põneva näite („Institutsionaalne plahvatus Eesti tantsumaastikul 1990ndatel aastatel“, osa I. Idee Heili Einasto, teostus Kadri Pahla): Kuidas hakkas muutuma tantsumaastik? Jüri Lotmani ja kultuurisemiootika järgi võib progress/edasiliikumine toimuda kahel viisil – esiteks pideva liikumisena, järjepidevuse, teadvustatud ennustatavusena. Selle vastandiks on omakorda ennustamatus e plahvatusena realiseeruv muutus. vaatan siinkohal lähemalt mõningaid neid nn plahvatusena toimunud muutusi meie tantsumaastikul, mille tagajärgi oli oma ajas raske ette arvata.“

Kas see on õnnestunud või ebaõnnestunud kujundivalik, aga igal juhul on ’tantsumaastiku’ ja ’plahvatusena realiseeruva muutuse’ kujundi liitmisel loodus mingi katsepolügon, teatav miiniväli. Kui äge oleks, kui Eesti tantsumaastik tõesti ka täna selline plahvatuslik oleks!!!

 

Osa 2: Žüriipõrgu

Kirjatükk on valminud arutelus Svetaga, Jürgen pani kirja.

Tantsumaastikule astujate tulv pole Eestis just ülemäära suur (kuigi erialana-õppesuunana võiks oletada mitmest koolist tulijaid igal aastal). Näiteks said STLi Premiere`17 residentiteks peaaegu kõik, kes kandideerisid – eks nende tööd olidki väärt arendamist ja kaasamõtlemist, aga Sigrid Savi, Kadri Sirel, Keity Pook, Ruta Ronja Pakalne ja Alina Belyagina olid ka pea kogu osalejate nimekiri (välja sai praagitud vaid mõni varem juba debüteerinud autor, sest Premiere on programmina mõeldud ikkagi autori esmalavastusele, seda tuleb kandideerijatel tulevikus märgata!).

Problemaatiline on nt Tallinna Ülikooli noorte koreograafide huvipuudus. Kas on tegemist põhimõttelise ideoloogilise valikuga kooli (ja siis ka õpilaste poolt), et suund on teine, pedagoogilisem ja pragmaatilisemate sihtidega kui „kunstitegemine“? Või valitseb mingi ideedepuudus? Igatahes kõik kolm Eestist pärit osalejat on Viljandi kultuuriakadeemia taustaga, sääl tundub praegu toimuvat – säärast loomingulist ägedust on õhus, ehk siis on annetele loodud võimalus, paslik inkubaator. Kas STL paistab Tallinna koreograafidele tantsumaastiku liiga kahtlane-nurgatagune pelgupaik? Mina, tantsuskeeneteadmatu tohlakana võin seda küsida – eriti, kui ma siiski tean, et TLÜ-s on ka kaasaegse tantsuga tegeldud, et see ei ole säält kuidagi kadund või kõrvale jäänud.

*

Igatahes istusime žüriis meie (mina, kel mul poleks sinna mingit asja!, ja Sveta) ja muidugi STLi põhimootor Triinu Aron ning läinud aastal Premierie’il tugeva tööga „Debutante“ välja tulnud Joanna Kalm.

Probleeme ja küsimusi (ja isegi tüli) tekkis palju:

1) Kas me peaksime säärases žüritöös riskima, s.t mitte valima Greenfield’iks valminud kõige tugevamaid palu, mis sel õhtul juba lavapaladena töötavad, vaid uurima kunstniku võimalikku „hullust“, s.t kas peaksime andma võimaluse tööle, millest me vähem teada saame säärase väikse killuna, aga mis võib meid enam üllatada – ja millel sellisena on ka suurem läbikukkumisoht (ja mis on läbikukkumine? publikunäitajad? või kunstniku vastuolu iseenda teosega, altminekutunne? kriitikute karm aga õiglane hinnang, mis meie kultuurikoodis selle „õige“ vastuse liual lauale kannab?). Või siis ikkagi, et eelistada tuleb seda, kes tol hetkel laval tugevam on (ja mida seegi tähendab – läbimõeldust või karismat või energiat?), kes on oma idee arendamisega juba kuskile kaugemale jõudnud.

2) Et n.ö ettenäitamised venisid pea kõik kokkulepitust pikemaks ja žüriitöö tehti ära kohe pärast seda esimest maitseproovi, siis jäi sel korral ära vestlus kunstnikega. Tegelikult on minu ja Sveta kindel arvamus, et tänapäeva kunstnik peab oskama rääkima oma töödest, põhjendama oma valikuid, oskama kontekstualiseerida seda, s.t et kuigi on kohe pärast säärast energialaengut-esinemist raske asuda oma loomingut arutama (me teame seda ise – sama, kas peabki kohe? kas ei saa tekitada teatavat ajalist puhvertsooni STLi sügisese avaõhtu ja premeriere’ikate selgumise vahele? jah, kohe õhtu lõpus on nn võitjate väljakuulutamine kindlasti dramaatilisem ja „seksikam“, see on ikkagi õhtu puänt, kuid lõpuks on see ikkagi karuteene nii kunstile kui selle tegijatele), siis tegelikult peaks toda esimest šõuingut toetama ka arutlus autoritega, ENNE otsustamist. Sest mõni lavaliselt varju jäänud idee, mõni teadlik püüdlus võib anda lõppeks kevadeks ägedama tulemuse. Ma ei taha hakata siin lahkame me arutluskäike, see pole praegu see koht, päälegi on meil plaanis takkajärele ikkagi organiseerida kõigi osalenutega ka üks arutlus, nagu kargemalt-kaugemalt.

Jah, aga otsustusprotsees peaks igal juhul olema ajanõudlikum-põhjalikum. Tantsija-koreograaf ei pea olema filosoofilise kapatsiteediga teoreetik, aga et ta saab aru, mis ta teeb, ja miks, on küll elementaarne. Intuitiivsed loojatüübid muidugi vaimustavad mind, aga ega keegi meist siin pole enam päriselt looduslaps. Ja selline poolik jalgrattaleiutamine, paremini või halvemini informeeritud mulje päält loomine (noh, et mis sääl tantsumaastikul nüüd siis toimubki, ma teen ka!) võib jääda mannetuks, kui just lavakuju ise pole eriti võimas. Aga nendest eriti võimsatest lavakujudest on Eestis alati natuke põud. Põnev, kas läeb ägedamaks, kas saab plahvatustega maastikku segi pöörata?

 

Osa 3: Uuenenud Greenfield

  1. oktoobril kell 19.00 toimub Sõltumatu Tantsu Laval esimene uuenenud Greenfield – salongne õhtu, kus erinevate vahendite maailmadest pärit kunstnikud saavad üksteisele oma töid näidata ja noid pärast koos mõnsasti arutada. Esimene n.ö tutvumisõhtu leiab tänavu aset koostöös kaasaegse muusika festivaliga Afekt.

Kus on see koht, kus tantsijad ja koreograafid saaks teada, mida teevad praegu Eesti kaasaegsed muusikud, nt noored improvisatsiooni- või elektroonilise muusika erialalt? Kus näeksid üksteist performance-kunstnikud ja peast põrunud lavapoeedid? Kas teatraalid ikka lähevad seda „uut ja segast“ vaatama, mis meil toimub?

Üksikisiku tasandil kindlasti, noid on, keda tõesti huvitab, kes igal pool käivad. Aga muidu … pole ju aega ja mahti ja oma südamearmastus, oma kunst või kool võtab kõik … Samas on põnev kui nood erinevad ringid päriselt kokku saavad ja omakeskis midagi ette võtavad. See sidusus on meil habras, eriti Eesti-suuruse moodustise kohta.

Seepärast ongi Greenfield’id Sõltumatu Tantsu Laval nüüd avatud. Me eesmärgiks on saada kohale hästi eri valdkondade tegijad, kes siis üksteise ees ka midagi teeks. Muidugi võib alati ka vaadata-kuulata, aga põnevam on, kui teised kunstnikud saavad osa tollest, mis üldse on olemas, milleks meil on potentsiaali, võimalusi. Ei tahaks üldse, et Eesti oleks niiii väike, et meil siin midagi ette pole näidata.

Greenfield’ist peab lähiaastail saama veider salong, mis seob noid inimesi, kes muidu omavahel äkki ei treffakski (ja ka noid, kes ikka näevad vahel). Kust – nagu hääst inkubaatorist – hakkavad kooruma loomingutibud, olgu siis krokodillid või väiksed pehmed kollased pardipojud. Aga, et see juhtuks, on vaja, et kohale tuldaks, osa võetaks!

Te saate tulla ja oma loodut teistega jagada, näha, mis praegu õhus, mis toimub, ja leida ehk miskit, mis käivitab, edasi viib. Meid küll ajavad tõeliselt ägedad kunstiteosed pigem ise looma kui nt jooma. NB! Et see pole gala-õhtu, siis me loodame, et ülesastumise pikkuses 0,1-10 minutit.

Registreerida ja oma tehnilistest vajadustest saab märku anda HILJEMALT 17. oktoobriks: armastatudpoeet@hotmail.com

Edasisi arenguid jälgi STLi Facebook’i-lehelt, veidi varem hõikame välja ka mõned kunstnikud, kes kindlalt lubanud oma tööd tutvustada.