Arenguvaevaveed revisited

Sveta ja Jürgeni neljas, kõige jõu(lu)lisem soovikiri.
Krõõt Juurak ütleb tekstikogumikus „Eesti tantsukunst: nüüd ja →? “: „Sveta ja Jürgen ei soovinud käesolevas raamatus osaleda, sest teadsid juba ette, et tuleb vilets raamat, mida on hea arvustada.“ See on muidugi sarkastiline humoresk Juurakul, aga hää on, et väljamõeldud meie teadsime kuidagi asja üsna nõnda ette … selle vahega, et ei ole väga hea arvustada (väljakutseid on ses vähe). Päris põhjus, miks me raamatusse oma lugu (täpsemini poeemi) ei kirjutanud, peitus toona koostaja ennetavates manitsustes, milline me tekst peaks olema/ei tohiks olla. Aga see selleks.
Koostaja Evelyn Raudsepp räägib raamatu eessõnas „piiriväsimusest“ ja „post-tantsust sündiva tantsu autonoomiast“. Tsiteerib Leenu Nigu, et „piiriületuse moeröögatus on aegumas“. Kuigi tõttöelda ei ole see modernistlik projekt, mis kunstide piiridel sulada laseb, mis kunstniku kokkulepitu rajajoont otsima ja rikkuma ajab, kunagi lõpuni viidud. Eriti, kui me räägime publikuni jõudmisest, me sisemise arhikunsti (õpitud/omandatud/kinnistunud üldarusaam sellest, mis ja milline ja kuidas on kunst) asendamisest tolle otsiva-muutliku-mäsleva olekuga.
„Sild üle arenguvaevavete“ (http://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/sild-ule-arenguvaevavete/ ) sai kirjutet kindaheiduna (sõnast „heitma“ või „hate’ima“?) tantsukriitikuile ja kultuuripoliitikuile. Osa tantsurahvast oli avastanud, et n-ö tantsuauhind võiks olla ikkagi kehakeskse(ma) tantsu tunnustamiseks, samas selgus juba esimesel katsel, et nõnda oli keeruline isegi nominente kokku saada. Nagu me teame hilisematest arengutest, valguski osa kontseptuaalsest tantsust tolle tantsuauhinna alla tagasi ja lavakunstiauhinna puhul on endiselt tegu hämarama tsooni või omamoodi vaeslapsega, sest kui see oleks vastupidi – et see antakse n.ö parimale lavastusele, mis nüüdisteatri vahendeid (vs klassikalise sõnateatri või n-ö draama keel) pruukides lavale toodud on –, oleks tegu vast aasta olulisima auhinnaga. Nüüd jääb pigem küsimus, et kas säärased „mittekonventsionaalsemad“ tükid ei väärigi nt „aasta parima lavastuse“ või „lavastaja“ auhinda üleüldse või ongi see au ja hiilgus igaks juhuks reserveeritud ikkagi (enam-vähem) sõnateatrile?
Madli Pesti leiab, et „kui seni on Eesti kultuuriajakirjanduses püütud sisse viia „etenduskunstide“ sõna ja põhjendada selle kasutamist, siis Grigorjeva ja Rooste seisavad jõuliselt selle väljendi vastu („Etenduskunst oleks nagu tantsu degradeerimine …“). („Eesti tantsukunst: nüüd ja →?“, lk 41-42)“ See pole tõsi, tegu on me kultuuripoliitilise avaldusega, mis puudutab hierarhiseerivat mõtlemist ja ka auhinna-poliitikat. Mingis mõttes me isegi saavutame selle artikliga osaliselt oma eesmärgi. Tõsi, põhiline jäi saavutamata, aga selle juurde tuleme allpool tagasi.
Endiselt on meil väike probleem sõnaga „kontseptuaalne“, sest me oleme küll üldiselt kokku leppinud, mida see tänases tantsu- või lavakunstis tähendab (Madli Pesti: „Kontseptuaalse suuna all pean silmas lavastusi, kus rõhutatakse ideede ja kontseptsioonide ülimuslikkust liikumise või kehakasutuse ees“ „Eesti tantsukunst: nüüd ja →?“, lk 39), kuigi mõistame, et klassikaline ballett nt on sageli väga kontseptuaalne, lisaks kogu „kehailule“ – ja saame nõnda aru, et kontseptitu tükk on põhimõtteliselt võimatu. Mingi mõeldav, löövalt lõpule viidud kehakesksus ise on juba vägev „kontseptsioon“.
Jah, „kontseptsioon“ ja „kontseptuaalne“ ei ole päris samatähenduslikud ses kontekstis. Aga võtame hiljuti STLis lavastund „GENESIS: remix’i“. Täiesti kehakeskne tükk justnagu (etendajad ise ka tunnistasid, et neile meeldib vahel vaid tantsiv keha, selle ilu). Aga lähtus unenägudest ja eneseanalüüsist ja meditatsioonist. Kui teha selle tüki liikumine „mittetantsuliseks“, liigutada ta äratuntavast tantsulisest liikumisest rohmakama-realistlikuma vms füüsilise teatri poole, aga jätta aluspõhi samaks, kas siis saaksimegi kontseptuaalse tantsuteatri? See tundub kuidagi ebaõiglane, suisa vale. Nagu me peaks valima: tantsi või kontsepti! Ja kui kontseptid, siis ära enam tantsi!
Evelin Lagle jagab samas kogumikus kogu „tantsumaastiku“ keskeltläbi neljaks: seisundilisus-kontseptuaalsus-koreograafiapõhisus-kehakesksus. Igasugused säärased koogilõikumised on muidugi mõttemängud, reaalsuse loomine, mitte kirjeldamine. See on ühtpidi põnev, vaidlema ärgitav, teisalt sisutu tegevus, sest kunstniku ja loomingu poole päält vaadates pole asjad kunagi „päriselt nii“.
Hää, et see vestlus, poleemika on mingil kujul käivitund, kurb aga, et kultuuriajakirjanduses, mis niigi tilluke segment kogu me meediast, ja millest omakorda pisiprotsendi moodustavad tantsu-lood (s.t tantsudiskussioon on köömes köömnes, aga seda annaks sisemist kaalu luues muidugi mustaks auguks muundada!), ei vastanud otsesele väljakutsele põhimõtteliselt keegi.
Mis on meie mure tegelikult? Tantsukriitikuid pea pole, nüüdistantsust ja tollest „kontseptuaalsest“ mõtlevad kaasasammudes veel vähemad. Kuigi mingis mõttes on see tänase (niigi avangardse … või dekadentliku) lavakunsti sisim avangard. Ja nõnda jääbki osa tollest hämarasse või halli tsooni, publiku ja lugejaskonna jaoks, aga ka kultuuripoliitika jaoks.
Ja see on oluline: kui juba ministeerium annab märku (ja ka Meelis Oidsalu viskas hiljuti kiusliku mõttemänguna, et Tallinnas piisaks kolmest teatrist – kui vaatajaskond ja ministeerium hääletavad, ju jääks alles Draama, Estonia ja Linnateater), et teatrite toetamist on vaja kokku tõmmata ja teha valik, siis muutub oluliseks fakt, et näe, isegi te kriitikud ise ei saa aru, mis ja miks säärane teater olemas on. Ja see on kurb.
Teine probleem on üldine väljendus- ja mõistmisoskuse puudumine. Kunstnik ei peagi alati ehk lõpuni oskama seletada, mida ja miks ta teeb, aga tal peavad olema selleks vahendid, keel ja oskused, s.t ta peab orienteeruma nii mõistete ruumis kui ka ümbritsevas kunstimaailmas, ajaloos samuti, ja valdama lisaks veel ka ikkagi veidi … pigem kõvasti rohkem eneseväljendusvahendeid kui vaid elementaarsed. Selle külje nõrkus, pea puudumine paistab välja nt lavastuste lühikirjeldustest, artist talk’idest, intervjuudest.
Oma valdkonna kriitika on napp ja enamasti mittepoleemiline (s.t ka mittepõnev), noorte kunstnike (enese)vaatlus- ja väljandusoskus jätab soovida. Tulemus on mis? Tallinna Ülikooli koreograafia suunalt kasvab pääle … no, seekord ei osalenud Premiere’il ühtki säälselt tudengit, kas see tähendab, et STL’i pakutav võimalus on nii ebaihaldusväärne või siis, et praegu õppivate/lõpetavate lendude pääle pole ÜHTKI tudengit, kel oleks tahtmist või oskust omaenda ideega laval debüteerida?
Jah, kriitikale kinda heitmist ei tasu ette võtta selleks, et saada vastuseid või leida vastaseid mõnes läikivakaanelises, veidi hajusas-efemeerses trükises, buklettraamatus. Võitlus käib praegu tantsu tuleviku pärast. Kui me lepime, et selleks on tantsupidu, rahvatantsurühmad, show-tantsu grupid, moderntantsupundid (kehailu, liikumise ilu!) ja nende kõrval mõned „hullud kunstnikud“, kes aeg-ajalt soolotükke teevad ja sellele ehk riigi armust eraldi auhinnareagi saavad ja tegemiseks pisut Kulka tuge, siis on kõik korras, okei.
Kui tahta aga koreograafiat näha tänase lavakunsti ühe keskse mõistena, alusmõistena lausa, ja loota, et meilgi see scene areneb ja avardub, siis on vaja diskussiooni, on vaja poleemikat, on vaja julgust, on vaja kunstnikke ja kriitikuid. Või kui neid kuskilt võtta pole … ja võtta on lõpuks muidugi ainult siis, kui on ruumi, kuhu tulla … on võimalus, et teha ja olla. Nii et alati on targem selle maalapi eest ikkagi võidelda, muidu näeb too kaasaegne serv tantsumaastikul välja nagu lapike prügist tühermaad väikse improviseeritud võsaelemendiga.